Mida toob uus kohtumine? Augusti lõpul kohtuvad tähtsad tegelased uuesti Johannesburgis, et hinnata protsessi senist kulgu ja panna maha uued tähised. Asi kannab nime Rio +10. Valitsused esitavad oma riikide aruanded saavutatust. Ärimehed, kodanikeühendused, naised, noored ja teised sihtgrupid (kokku 9) on kutsutud kõrvalt kiibitsema. Kindlasti kujuneb kõigest sellest igav joru vähem või rohkem ilustatud-mugandatud pildikesi. Eriti lahjaks võib asi minna, kui riigid ei lähe Johannesburgi tipptasemel vaid piirduvad ministrite ja riigiametnikega.

Protsessi kulg kasvatab ärevust ja vähendab optimismi. Pole näha, et läheneksid erinevates arengujärkudes riikide seisukohad. Vaesemad näevad SA-s järjekordset ebaõiglust. Miks peavad nemad oma arengut SA põhimõtetega piirama ja kallimaks tegema, kui arenenud riigid võisid selle tee hoolimatult raisates kiirelt läbida? Mõned arvavad koguni, et siin peitub rikaste järjekordne salanõu oma arengueeliste säilitamiseks.

Ka rikkad rohkem räägivad kui teevad. USA näiteks ei ühine globaalset ühisvara – osooonikihti – hävitavate gaaside õhkupaiskamise piiramise kohustusega (Kyoto protokoll), sest see riivab tema majandushuve. Üht Rios püstitatud põhilist suundumust – loodusvarade õiglane kasutamine – ei taha rikkad enam üldse meenutada.

Võimalik, et just valitsuste tahtmatuse või võimetuse tõttu ongi kohtumispaigaks valitud maailma äär, Aafrika lõunaots. Murelikud ja tülikad kodanikeühendused hoitakse elegantselt eemal. Pakutakse küll lahkelt kohta riigi delegatsioonis, kuid sõidu- ja elamiskulud kandku nad ise. Ka globaliseerumisvastased märatsusturistid ei suuda suure jõuguga nii kaugele kohale tulla.

Nii võibki juhtuda, et Johannesburg annab suurepäraselt voolujoonelise sõnastusega lõppdokumendi. Valitsused on rahul: on kiidetud iseend ja vastastikku üksteist, on väljendatud muret maailma saatuse pärast jne. Ainult et mingit konkreetset mõõdetavat kohustust keegi ei võta.

Kuidas on lood Eestis? Umbes nii nagu mujalgi. Valitsuse mure on, kuidas korralik aruanne valmis saada ja endale SA-st võimalikult väike mure teha. Ühelt omaalgatuslikult võimekalt teaduskollektiivilt telliti Eesti edasist arengut visandav pikaajaline kava Säästev Eesti 21. Raha selleks anti 10 korda vähem kui ONIA-äpardusele.

Valitsust võib mõista – SE-l pole mingit pistmist võimu kindlustamisega. Seni on ainult üks erakond, Eestimaa Rahvaliit, SA kohta oma selge toetava seisukoha avaldanud.

Muret SA üle Eestis kannavad mitteriiklikud uurimisasutused nagu Säästva Eesti Instituut, Tuleviku Uuringute Instituut, Eestimaa Looduse Fond, PRAXIS jt. Ning aktiivsemaid ja vastutustundlikumaid inimesi koondavad ühendused nagu Eesti Rooma Klubi, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Roheline Liikumine jt. Vabad teadlikud kodanikud ei lase valitsusel endale hambasse puhuda ja jätkavad survet.

Kõige selle juures võib olukorda Eestis teiste riikidega võrreldes veel heakski hinnata. Seda enam jahtub optimism Johannesburgi suhtes. Karta on, et need igal pool jalus kodanikeühendused jõuavad järeldusele, et oodatud Rio+10 asemel toimus Rio -10.