Muidugi on parem, kui korruptiivsed riigiametnikud paljastatakse ega saa edasi tegutseda. Paraku ei räägita juttu, et korruptandi või riigireeturi paljastamine näitab Eesti riigi tugevust, esimest korda. Riigireeturite vahistamise seeria (Herman Simm – 2008, Aleksei Dressen – 2012, Vladimir Veitman – 2013) kohta ütles siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort mullu suvel, et see on tõend kaitsepolitsei väga heast tööst. Ja 2012. aasta talvel rääkis tollane peaminister Andrus Ansip, et Simmi ja Dresseni juhtum kinnitavad, et „vastuluure pool on kaitsepolitseis väga hästi välja arendatud”.

Nüüdseks on seda head suhtekorralduslikku ja teatud määral tõest juttu korratud juba sedavõrd palju, et ta hakkab oma tõsiselt võetavust kaotama. Hästi toimivat sisekontrolli on muidugi vaja, aga korruptsioonijuhtumite kohta avalikuks tehtud infokillud viitavad, et meie jõuametkonnad võiksid ka hoolikamalt personali valida, tõhusamat ennetustööd teha ja töötajate väikesi libastumisi tõsisemalt taunida.

Psühholoogide uuringud on näidanud, et enamik inimesi on valmis veidi petma. Kui organisatsioon ei ole seadnud oma töötajatele väga selgeid ja rangeid piire, võib tühistest pettustest alguse saada pikk langemine mööda libedat nõlva. Ühe kriminaaluurimise alla sattunu – Pavel Kotkini – lugu klapib selle teooriaga hästi: 1997. aastal jäi ta Tartu ülikoolis vahele jultunud eksamipettusega, nüüd on kahtlustatav riigile mitmesaja tuhande euro suuruse kahju tekitamises.