Riigikohus andis ametist lahkunud õiguskantslerile Allar Jõksile oma esimese tunnustuskirja põhiseaduse mõtte ja sätte kaitsmise eest. Kuid sama asutus pole lunastanud olulisemat auvõlga: endiselt puudub riigikogu ja (endise) õiguskantsleri paar aastat kestnud erakondade rahastamise vaidluse lahend. Otsus on nagu lõppeva talve lumi – küll lubati seda septembris, siis novembris, kuid katteta veksliks see jäigi.
Tänane Päevaleht võtab kokku eelmisel aastal erakondade kassadest läbi käinud rahasummad. Kokku 114 miljonit krooni – peaaegu sama suur on Vabadussõja võidusamba püstitamise eelarve.
Vähemalt on sammas – erinevalt erakondade rahaasjadest – läbipaistev. Praegu on küll võimalik näha, kes, kui palju ja millal mõne erakonna kassasse raha panustas. Kuid raha päritolu ei pea keegi tõendama, selle läbipaistvus on null. Meediastki on läbi käinud juhud, kus tubli erakondlane on viinud pea kogu aastapalga parteikassasse. Parimal juhul uurib maksuamet vaid, kas selle summa pealt on maksud arvestatud.
Teiseks on poliitkampaaniate rahaasjad kaetud saladuslooriga, mille taga on paratamatult tunda vassimise maiku. Raske on uskuda, et pompöössete valimisreklaamide aastal oli parteide kaukas kokku vaid eespool nimetatud summa. Sellele viitab kas või endise Reformierakonna liikme, mullu muu hulgas ka telereklaamidega laineid löönud Anna-Maria Galojani kampaania, millele kulus partei väitel paarkümmend tuhat krooni. Avalikkusel puudub igasugune võimalus pääseda ligi infole esitatud arvete ja eetriminutite vastavuse kohta ning teada, kust ja kelle huve esindades tuli lisaraha.
Praegu tuleb avalikult annetanutele au anda. Raporteerimiskohustus saab siiski olla parteidel, mitte toetajatel. Kahtlaste annetuste vastuvõtmine ja varjamine on kodanike suhtes ülekohtune: ka valija eelistaks teada, kellele on hääle saanud poliitik oma hinge müünud, selle asemel et saada sahkerdamistega haledalt petta.
