JUHTKIRI | 2019. aasta ilma hirmu ja lõheta

President Kersti Kaljulaid ütles ERR-ile antud jõuluintervjuus talle omase optimismiga, et eestlased ei ole tegelikult lõhestunud. See on julge avaldus, millega loomulikult ei nõustu need, kes enda meelest seisavad presidendi arvates olematu lõhe eri äärtel. Aga lõhe puudumises kahtlevad ka ühiskonnaelu erapooletumalt jälgivad inimesed.

President põhjendas oma arvamust jutuga, et rändeleppe puhul vaieldi tegelikult rändega toime tulemise meetodi üle. „Meie hulgas ei ole neid, kellele migratsioon ei teeks muret, ja meie hulgas ei ole neid, kes ei näeks, et me peame hästi kiiresti kohandama oma lasteaedu ja koolisüsteemi niimoodi, et nii need, kes siin juba on, kui ka need, kes siia tulevad, saaksid osaleda meie keeleruumis,” ütles president.

Kui kõige kiuste õnnestub Eesti inimestel 2019. aastal oma hirme ohjeldada, väheneb ühiskonnas ka vastandumine.

Nojah, siit võib ju väikse ühisosa leida küll, aga kas sellest piisab lõhe ületamiseks, kui Eesti inimeste arusaamad ja hirmud on immigratsiooni küsimuses tohutult erinevad? Näiteks rändeleppe pooldajad rahustavad inimesi Eestisse pidama jäänud kvoodipagulaste arvuga, mis on pisut üle saja, rändeleppe vastased aga hirmutavad kohati isegi miljonitesse ulatuva võimaliku sisserändajate arvuga, mille seos Eesti reaalsusega on pigem nõrk. Rändelepe on ühtede tõlgenduses vahend rände kontrollimiseks, teiste arvates on see vahend Eesti täis külvamiseks immigrantidega. Ühtede arvates koostöö välismaailmaga tugevdab Eestit, teiste arvates tuleks koostööle sõrad vastu ajada.

Sellisest olukorrast asjaliku (rände)aruteluni jõuda on raske, aga mitte võimatu. Alustuseks tuleks poliitikutel lõpetada õli tulle valamine, sest Eesti 2019. aasta riigikogu valimiste kampaania ei ole kindlasti koht, kus globaalsele rände problemaatikale „nüüd või mitte kunagi” lõpplahendus leitakse. Kas paari aastakümne perspektiivis Aafrikast lähtuda võiv ränne tõesti väärib praegu Eesti valimiste üheks peaküsimuseks olemist? Muide, Süüria põgenike voolu, mille tõttu immigratsiooniteema kolme-nelja aasta eest üldse päevakorda tõusis, peatas lepe (!), mille Euroopa Liit (!) sõlmis 2016. aasta kevadel Türgiga.

EELK peapiiskop Urmas Viilma nimetas jõulude ajal antud intervjuus ühiskonnas leviva vastandumise põhjuseks hirmu kõrget taset. Küllap nii ongi. Kui kõigi kihutuskõnelejate ja provokaatorite kiuste õnnestub Eesti inimestel 2019. aastal oma hirme ohjeldada, väheneb ühiskonnas ka vastandumine.