JUHTKIRI: Aaviksoo suur plaan
Täistuubitud auditooriumid, ülekoormatud õppejõud ja tase, millega uhkustada ei saa – Eesti kõrghariduse pihta on viimasel ajal visatud palju kriitikanooli. Täna esitleb haridusminister Jaak Aaviksoo mahukat kõrgharidusreformi, mille tulemusel peaks avalik-õiguslikud ülikoolid pakkuma eestikeelsetel õppekavadel tasuta õpet. Tasulist vastuvõttu enam poleks, osalist õppemaksu nõutaks vaid tudengeilt, kes õppekava normikohaselt ei täida.
Iseenesest on Jaak Aaviksoo kava, mis omakorda tugineb IRL-i valimislubadusel, tegutsemine õiges suunas. Tasulise vastuvõtu lõpp ja tasuta kohtade arvu suurendamine aitaks ilmselt parandada hariduse kvaliteeti ja vähendada hariduse sõltuvust rahakotist. Kuid nagu ikka, saatan on peidus detailides.
Aaviksoo plaanil on mitmeid küsitavusi. Esiteks, Aaviksoo soovib ülikoolide rahastamise muuta sõltuvaks õppetöö „kvaliteedist ja tulemuslikkusest”. Tulemuslikkuse all mõistetakse tudengite osakaalu, kes täidavad sada protsenti õppekavast. Eksamitel läbikukkumine peaks aga olema normaalne osa ülikooliõpinguist. Kui ülikoole tudengite läbikukutamise eest rahaliselt karistada, võib see kaasa tuua kvaliteedinõuete alanemise.
Teiseks, kui Aaviksoo nõuab, et edaspidi peavad tasuta kohtadel õppivad tudengid täielikult pühenduma õpingutele, siis selleks on vaja korralikku õppetoetuste süsteemi. Praegu on tudengid sisuliselt nõiaringis: see, kellel raha napib, peab tööl käima. Töölkäimise tõttu on vähem aega õpingutele ja tulemused käivad alla. Ja kellel on viletsamad tulemused, see niigi pisikest õppetoetust ei saa. Tudengid pääseksid sest nõiaringist, kui õppetoetused oleksid vajaduspõhised.
Kolmandaks võib Aaviksoo plaan tähendada seda, et tudengid (ja nende järel ka õppejõud), kes soovitud erialal tasuta kohale ei pääse, hakkavad voolama erakõrgkoolidesse. Või siis avavad avalik-õiguslikud kõrgkoolid populaarsetel erialadel ingliskeelseid õppekavasid, sest seal tohib endiselt raha küsida. Kas see on aga haridusreformi korraldajate eesmärk?
