Viimasel nädalal on Loksal surnud neli inimest metanoolimürgitusse. Erinevalt viie aasta tagusest Pärnu metanoolitragöödiast, mis võttis 68 inimelu, ei olnud aga põhjuseks salaviin, vaid tavaline süütevedelik.
See, et meedia ristis hukkunud kohe pärast kurva uudise tulekut asotsiaalideks, ei vähenda kaotust. Sildistamise taga on arrogantne loogika, et inimesi saab jagada esimesse ja teise sorti kuuluvaiks – kuid iga inimelu on väärtus.
Muidugi võib öelda, et hukkunud olid ise süüdi, sest teadsid väga hästi, et jõid midagi, mis pole mõeldud seespidiseks tarvitamiseks. Ent inimeseks, kes sõltub alkoholist sedavõrd, et on joobe saavutamiseks valmis sirutama käe ükskõik mille järele, ei sünnita, vaid saadakse. Ja siin on oma osa ka ühiskonnal. Iga inimese elu sõltub küll eeskätt tema enda valikutest, kuid on neid, kelle valikud on piiratumad. Nagu näiteks lapsed, kelle vanemad on töötud või alkoholisõltlased ning kes kasvavad, nägemata normaalset elu ja saamata korralikku haridust. Töötus, vaesus, alkoholism ja hariduse puudumine on ühe puu mõrud viljad.
Ühiskonna ja riigi asi on hoolitseda, et niisuguseid inimesi oleks võimalikult vähe ja et probleemsetegi perede lapsed saaksid korraliku hariduse, mitte ei langeks koolist välja. Vastasel korral taastoodab vaesus vaesust, töötus töötust, harimatus harimatust ja alkoholism alkoholismi.
Sotsiaalpsühholoogiast on teada, et inimestel on kombeks hinnata endasarnaste osakaalu ühiskonnas suuremaks, kui see tegelikult on. Eluga hästi toime tulejad usuvad, et jõukaid inimesi on rohkem, kui näitab tegelik statistika; vaesemad usuvad vastupidist. Ehk on just see põhjuseks, miks suur osa iibetõstmist jutlustavat Eesti poliitilist eliiti ei suuda reageerida sellelegi, et iga neljas laps elab allpool vaesuspiiri. Statistika andmeil on Eesti varanduslik ebavõrdsus Euroopa kõrgeimate killast – otsustajateks on aga need, kes kuuluvad tippu ja usuvad, et enamik on nendesugused.
