Juhtkiri: anda rohkem, mitte vähem

Hardi Meybaum otsustas pärast seda, kui ta mullu GrabCAD-i müügiga IT-miljonäriks sai, et tahab ühiskonnale midagi tagasi anda. Nagu eilsest Eesti Päevalehest lugeda võisite, on üks projekt, mille kaudu ta seda teeb, 50 Eesti koolile 3D printerite kinkimine. 3D printeritest on koolides, kus neile osatakse tekitada entusiastlik kasutajaskond, kindlasti palju kasu. Aga lugu väärib tähelepanu ka teisest aspektist.

Meybaum on üks küllalt paljudest näidetest, et Eestis leidub inimesi, keda huvitab peale omaenese heaolu ka see, et tervel Eesti ühiskonnal läheks paremini. Ja nad on valmis selle heaks vabatahtlikult isiklikku raha ja aega panustama.

Aga avalikus sektoris kogub samal ajal hoogu vastupidine suundumus: annetamisele suuremate tõkete seadmine. Praegune valitsuskoalitsioon tahab näiteks füüsilise isiku maksustatavast tulust lubatud mahaarvamiste kogusummat vähendada 1920 eurolt 1200 eurole. Muudatus puudutab alates 2016. aastast makstavaid eluasemelaenu intresse, koolituskulusid ning heategevuslikke kingitusi ja annetusi.

Meybaumi ja teisi suurte rahaliste võimalustega filantroope ei pruugi see otseselt segada. Nende heategevus on piisavalt mastaapne, et võimalike maksude ees mitte tagasi kohkuda. Aga n-ö tavalise sissetulekuga inimeste jaoks, kes tahaksid samuti Eesti paremaks muutumist toetada – näiteks Meybaumi loodud MTÜ Eesti 2.0 või mõne muu initsiatiivi kaudu – on see küll piirav tegur.

Või näiteks koolidele annetuste tegemine. Esmaspäeval kirjutas Eesti Päevaleht, et maavalitsus keelab Tallinna Mustamäe gümnaasiumil keeleõppe jaoks vanematelt annetusi koguda. Kõnealune otsus puudutas ainult seda kooli, aga riik liigub ka üldisemalt sääraste annetuste taunimise poole.

Ideaalis peaks mahaarvamiste piirmäära vähendamine suurendama riigi maksulaekumisi, mida targad ja õiglased riigiametnikud kasutavad parimal viisil kodanike heaolu parandamiseks. Tegelikkus on paraku see, et ealeski ei tule aega, kus riik suudab haridust ja tervishoidu rahastada nii hästi, et kodanike erapanust ja heategevuslikke annetusi pole üldse vaja. Vastupidi, neid on pigem üha rohkem vaja. Pealegi kaasneb erapanuse ja -annetustega tihti ka nõuandeid, positiivset energiat jms. Maksurahaga seda lisaväärtust üldiselt kaasas ei käi.

Riik peab heategevust soosima mitte üksnes sõnades, vaid ka regulatsioonidega.