Kohalike omavalitsuste volikogude valimiste kampaania avalöögid on paljastanud kurva tõsiasja, et tänavustest valimistest kujuneb järjekordne peibutuspartide paraad. Enda kandideerimisest on teatanud ministrid, erakonnajuhid, eurosaadikud ja niisama riigikogu liikmed. Tõsi, on ka positiivseid eeskujusid nagu peaminister Jüri Ratas ja Vabaerakonna riigikogu saadikud, kuid nad on tilk meres.

Peibutuspardid kandideerivad rahva lollitamiseks ehk oma erakonnale häälte juurde meelitamiseks. Asja ei paranda ka see, et erinevalt varasematest valimistest teevad nad seda seekord „seaduslikult”, sest nn kahe tooli seadus lubab neil kuuluda korraga nii riigikokku kui ka kohalikku volikokku.

Paraku on väheusutav, et mõni riigikogu liige võtab pärast sügisesi valimisi oma põhitööks kohaliku valla või linna elu edendamise või jaksab seda täiel rinnal teha. Ta istub kahel toolil tõenäoliselt lihtsalt näitamaks, et ta valijatele antud lubadust ei murdnud, või võimuahnusest. Kumbagi ei saa heaks kiita.

Eriti taunitav on riigikogu ja europarlamendi liikmete ning ministrite ülesastumine linnapeakandidaatide ja piirkondlike esinumbritena. Selles mõttes ei eristu näiteks EKRE-gi enda kritiseeritavatest „kartellierakondadest”.

Peibutuspartide küsimus on kahe otsaga, sest kus on nõudlust, seal on ka pakkumist. Suur osa valijaid eelistab hääletada tuntud nägude poolt, andmata endale aru, mida nad tegelikult vastu saavad. Erakonnad on varmad seda ära kasutama, nii madal on lihtsalt meie poliitiline kultuur.

Kuid hea uudis on, et seda on võimalik muuta. Valem on väga lihtne: minna kindlasti valima, ent mitte valida parti! Kindlasti leidub igal erakonnal samas ringkonnas mõni kandidaat, kes on esinumbrist riigikogu liikmega sama adekvaatne, kuid kellel on rohkem motivatsiooni kohaliku elu eest seista.

Ainus kindel „nõiaproov”, millega riigikogu liige saab enda pühendumust ja head tahet tõestada, on see, kui ta juba praegu, enne valimisi parlamendi kohast loobub.

Ei maksa ka unustada, et kohalikud volikogud on traditsiooniliselt koht, kustkaudu astuvad poliitikasse uued tegijad. Seega, ärgem laskem võimul veelgi rohkem kitsa ringi kätte koonduda ja ärgem sulgegem teed, mille kaudu annab Eesti poliitikat värskendada.