Juhtkiri: äravormistatud ajalootund

Tõnis Lukas deklareeris 2007. aastal haridus- ja teadusministriks olles, et tema eesmärk on viia Eesti ühtse haridussüsteemi poole.

Igaüks võis sellest kavandatavast ühtsusest erinevalt aru saada, kuid ilmselt ei tähenda ühtne haridussüsteem seda, et ajalooõpetajad piirduvad võimalikke vaidlusi tekitavatest küsimustest, näiteks 1939. aasta baaside lepingust kõneldes kuivade faktide markeerimisega ja mingit arutelu ei toimugi.

Küsimus ei ole „õiges” või „vales” ajaloos, vaid mõtestatud käsitluses. Ajalugu on humanitaaraine, millest arusaamise vältimatu eeltingimus on, et peale faktipuru jagamise sisu üle arutletaks.

Tartu ülikooli teaduri Katrin Kello põhjalik uuring näitab, et Eesti venekeelsete koolide ajalooõpe võib oluliselt erineda eestikeelsete koolide omast. Mõneti on see ju arusaadav, eks ole ka publik erinev ja sama teavet ei tarvitse kõik ühtemoodi vastu võtta. Mingi pitseri jätab kindlasti õpetaja enda veendumus. Kuid nagu Kello on intervjuusid tehes tuvastanud, tavatseb hulk ajalooõpetajaid teravatest teemadest üle libiseda, jätmatagi kohta aruteluks. Nii on lihtsam. Paraku on mugandumisel hind ja see hind on sisust arusaamine. Omaks võtmine on veel omaette teema.