Midagi sellist, mis hakkab toimuma reedel, pole paljukannatanud Tallinn veel näinud. Vaatamata loomeliitude, mittetulundusühingute ja avalikkuse vastuseisule (ligi 5000 allkirja) on ikkagi otsustatud lammutada Sakala keskus ehk endine poliitharidusmaja. Sellest kujuneb vaatepilt, mida pole südalinnas nähtud pärast 1944. aasta märtsipommitamist.
Õhkida keset linna asuvat hoonet ei saa, sest kes teab, kuhu killud lendavad, ja teised majadki on liiga lähedal. Võib aga ette kujutada tolmu ja müra, mida lammutamine kesklinnas tekitab. Tegemist on ikkagi kapitaalse hoonega: paekivist müürid ja marmorist põrandad.
Ettevõtmisega tundub olevat äkki väga kiireks läinud, ilmselt tahetakse asi korda saada enne, kui avalik arvamus tõsiselt pead tõstab. Pole maja, pole probleemi, näib olevat loogika. Näis, kas asi toimetatakse öösel, nagu võeti maha Eesti-aegseid monumente. Sest mine tea, äkki viskub mõni paeliidu aktivist kopa ette?
Mingeid kompromisse ei tehta. Näiteks on arhitektide liit teinud ettepaneku säilitada ikkagi hoone põhilised dominandid: “kellatorn” ja kaaristu. Mõned sisekujunduslikud detailid on küll lubatud demonteerida ja anda üle tarbekunsti- ja disainimuuseumile, kuid muuseum pole sellest midagi kuulnud ja seal polegi nii palju ruumi, et neid kuhugi paigutada.
Eelmise vabariigi ajal kavatseti lammutada ka Toompea suur vene õigeusu kirik Nevski katedraal, Vabaduse väljaku uuendamise tuhinas jäi jalgu ka Jaani kirik. Ometi midagi sellist ei tehtud. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et hakkame oma ahitektuuripärandit ise hävitama.
Sakala keskus ei pruugi ju olla viimane. Olgugi et uues hoones on lubatud peale äritegevuse pinda ka kultuurile, saaksid arendajad sama skeemi alusel lammutada teisigi kunagisi esindus- ja kultuurihooneid. Kindlasti tuleks täis ehitada ka Tammsaare park ja vanalinnaski on hooneid, mida annaks vastavalt kaubanduslikele huvidele kohendada.
