Juhtkiri: Äriparadiisi grimassid
Siin 1995. aastast tegutsenud MDC Max Daetwyler soovis juba 2000-ndate alguses osta oma tehase laiendamiseks Tallinnas Peterburi tee kandis riigile kuuluvat naaberkrunti-tühermaad ja sai maa-ametilt järjekindlalt äraütlevaid vastuseid. Riigilt šveitslased krunti ei saanudki, sest riik müüs selle ootamatult ühele Ukraina riiulifirmale. Pärast kaks aastat kestnud vaidlusi on osa krunti nüüd siiski Daetwyleri käsutuses.
Kas riigi suhtumise taga oli hoolimatus, tööõnnetus või korruptsioon? Tööõnnetuse hüpoteesi võib ilmselt kõrvale jätta, sest Šveitsi firma huvi krundi vastu oli olnud kestev ja ilmne. Kui Eesti riik tahab, et siinne ärikeskkond oleks sõbralik mitte ainult vormilt, vaid ka sisult, ei saa tõsiste välisinvestoritega suheldes selliseid vigu lubada. Vähemasti oksjonikutse tulnuks Šveitsi firmale saata. Veelgi parem, kui maa-amet oleks krundi müügi käima lükanud juba aastaid varem, šveitslaste huvist teada saades. Või krundi oksjonita šveitslastele müünud.
Kõnealune lugu tõendab, et alust on kriitikal, mida teevad raportis „Eesti – äriparadiis” Eestisse välisinvesteeringute kaasamise poliitika kohta Katrin Männik ja Ott Pärna. Nende hinnangul pole Eesti riigil välisinvesteeringute vallas enam korralikku eestvedajat. Teema marginaliseerimine sai alguse EAS-i loomisega 2000. aastal, kui liideti kokku viis väga erineva missiooniga agentuuri, teiste hulgas välisinvesteeringute agentuur. „Kui sellele tegevuste ja vastutuse segunemisele lisandus EL-iga liitumisel kohustus jagada euroraha, muutus kogu organisatsiooni ilme ja kultuur ajapikku suure rahajagava ning protsessidele keskendunud organisatsiooni nägu,” öeldakse raportis.
Tõsi, Daetwyler kiidab EAS-i abi eest läbirääkimistes. Ent tõsiasi on ka see, et probleem sai kunagi alguse sellest, et riigi esindajad ei reageerinud soliidse välisinvestori huvile. Süsteem vajab remonti.
