Kuigi võib rõõmustada, et EAS suutis oma vigu tunnistada, on väär sellise lõpptulemusega leppida. Märgiliselt on olukord hullemgi kui varem: kui enne tuli raha Euroopa struktuurifondidest, siis nüüd otsesemalt Eesti inimeste taskust, keda masendab, kui eliidi esindajatele kehtivad justkui teised reeglid kui lihtrahvale.

Pealegi on Ärma afääriga tekitatud kahju kokkuvõttes mõõtmatult suurem kui kõnealune rahasumma, sest sellega kahjustati EAS-i ja presidendi mainet ning õõnestati usku Eesti riiki ja selle institutsioonidesse laiemalt.

Kuigi olukord võib olla juriidiliselt korrektne, on see endiselt eetiliselt küsitav. Rahva õiglustundega vastuollu minek on fakt olenemata sellest, kas EAS-is eksis keegi meelega või kogemata ja kas eksimistele aitasid kaasa majavälised jõud Kadriorust.

Rahva õiglustundega vastuollu minek on fakt olenemata sellest, kas EAS eksis meelega või kogemata.

Näeme endiselt positiivse lõpplahendusena seda, kui president Ilves maksaks mainitud raha ise tagasi – et nii tema ise, EAS kui ka Eesti avalikkus saaksid eluga rahulikuma südamega edasi minna. Et aastakümnete pärast oleks meil võimalik Ilvest ajalooraamatutes positiivse kangelasena mäletada ja et meil ei oleks moraalset tõrget aidata tal püüda uusi kõrgusi näiteks rahvusvaheliselt vastutusrikastes ametites.

Kuid kindlasti ootame (vähemalt moraalse) vastutuse võtmist ja siirast andekspalumist EAS-i varasematelt töötajatelt, kes seisid 2012. aasta kurikuulsa eksiotsuse taga.

Eelkõige on põhjust peeglisse vaadata toonasel EAS-i juhil Maria Alajõel, kes otsuse allkirjastas ja 10% nõude n-ö kivisse raius. Alajõe on praegu riigikogu kantselei direktor ja kandideerib samale positsioonile ka järgmiseks ametiajaks. Seni veel kuulmata avalik vabanduse palumine võiks olla eeltingimus, et niivõrd kaalukal avalikul ametikohal jätkata.