JUHTKIRI: Arst kolmeks aastaks sunnitööle?
Eile kirjutasime noortest arstitudengitest, kellest 80% õpib juba ülikoolis soome keelt. Mis seal siis ikka – iga killuke haridust on ju hea. Kui vaid sel teadmisel ei oleks selge põhjus – minna tulevikus tööle Soome. Isegi see ei saa olla kadestamise põhjus: inimene on vaba minema sinna, kuhu aga soovib. On üks väikene aga…
Selle kalli hariduse omandab noor inimene Tartu ülikoolis Eesti inimeste raha eest. Me kõik koos panustame ühe arsti koolitusse umbes 50 000 eurot. Ja lõpetades saab ta tõepoolest minna inimesi ravima Soome, Rootsi ja Ameerikasse. Ta on saanud rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise hariduse, mis ongi ju meie haridussüsteemi eesmärk. Kuid kuidas jääb Eestiga? Kes meid hakkavad ravima? Kas noored, kes saavad hariduse Eestis, maksumaksja raha toel, võiks (või peaks?) mingi aeg seda rahvast ka teenida? Ja kui kaua…? Mul on selline idealistlik küsimus: kas hariduse omandamine teise raha eest annab vaid võimaluse või ka kohustuse rahastaja vastu? Ma ei soovi kaugeltki, et tagasi tuleks nõukogudeaegne suunamispoliitika. Sinna, kuhu riik määras, sinna sa ka kolmeks aastaks „sunnitööle” läksid. Kuid selle kaudu saadi maakoolidesse õpetajad, väikelinna ehitusinsenerid ja suurlinna sööklasse toidutehnoloogid. Seda süsteemi on raske (taas)rakendada, sest eraettevõtlus seda ei soosi ja pigem tõukab elu noored sinna, kus on vaba töökoht, raha ja võimalused.
Võib ka teistmoodi mõelda: loodus ei salli tühja kohta. Kui praegu võtaks Ida-Virumaa haigla tööle 40 arsti, siis anname neile loa need arstid sisse tuua Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest – sealt, kust on tulijaid. Kuid sel juhul – ärgem nõudkem neilt riigikeele oskamist kõrgtasemel, las suhtlevad tõlgi vahendusel. Või õppigu eesti keelt juba tudengipõlves nagu meie omad soome keelt. Mis tähendab, et meie haritud lapsed liiguvad rikkamatesse riikidesse ja nende asemel tulevad meie ühiskonda teenindama inimesed, kes on valmis elama ka piskumaga kui me ise. Kui me lubame.