Euroopa Komisjoni raportis tõdeti juba nelja aasta eest, et liituvad riigid on tervishoius “vanast” Euroopast tublisti maha jäänud. Neis riikides ei tähtsustata tervishoidu, sellega kaasneb arstide ja meditsiiniõdede madal sotsiaalne ja majanduslik staatus, mis omakorda soodustab arstide emigreerumist sinna, kus nende tööd kõrgemalt hinnatakse.

Eesti kuulub nende riikide sekka, mille tervishoiupoliitikasse on tükk aega olnud programmeeritud arstide äravool. Riskialtimad arstid on pärast Eesti iseseisvumist juba ära läinud või ajutiselt ära käinud.

Euroopa Liiduga ühinemine ei ole tööjõu vaba liikumise küsimuses nii suur revolutsioon kui N Liidu lagunemine. Ent praegusest veelgi lihtsamaks muutub välismaale tööle minek Euroopa Liidu liikmeks olles ikka. Lisaks on vaba Eesti tingimustes sirgunud inimesed paremini kui kümne aasta eest valmis võõral maal edukalt sisse elama – nii keeleoskuse kui ka kultuurilise tausta poolest.

Sellest, et enamik arste pärast raudse eesriide langemist siiski kodumaale jäi, ei tohi tervishoiupoliitika kujundajad järeldada, et kõik jääb nüüdki vanaviisi. Olemasolevatele arstidele tuleb Eestis pakkuda rohkem motivatsiooni. Õnneks ei pea see olema ainuüksi palk (Lääne-Euroopa tasemel palku ei suudeta Eestis niipea maksta), peale selle hindavad arstid head töökeskkonda, kasutatavat tehnoloogiat ja teadustegevuse võimalusi.

Tähelepanu vajavad ka arstide järelkasvu küsimused, sest väga pikk õpiaeg ja oodatav palk ei meelita noori arsti elukutset valima. Või kui see siiski ka valitakse, siis mõeldes pigem töövõimalustele ravimifirmades või välismaal, mitte aga Eesti haiglates ja polikliinikutes, millest meie tervishoiu kvaliteet esmajoones sõltub.