Sport tugineb emotsioonidele ja usule. Umbes samamoodi nagu teemandid – kui kalliskive hakatakse seostama glamuuri asemel vere ja kannatustega, muutuvad nad kergesti väärtusetuteks läikivateks kivikesteks. Kui sportlase puhul tekib tõsine kahtlus, et ausa treeningu ja pühendumise asemel toodavad tulemusi dopingulaborite keemikud, jäävad areenidele spordifännide asemele ainult dopinguainete spetsialistid.

Samamoodi on tähtis tagada, et puhas oleks ka sporti jõudev raha. Eraettevõtete puhul siin erilist probleemi pole. Tahad, et sinu ettevõtte logo kaunistaksid olümpiarõngad? Miks ei, kui su toetus võimaldab kellelgi spordis tippu jõuda.

Riigifirmad kuuluvad hoopis teistsugusesse kategooriasse. Nende puhul on tegemist Eesti riigi elanike varaga, mis peab teenima ennekõike riigi kui terviku huve. Riigiettevõtteid valitsevate isikute isiklikud eelistused ei tohi sponsorlusotsustes määravaks saada. Eriti halb on, kui raha jagamise otsuseid mõjutab inimene, kes on kõrgel positsioonil ka valitsevas erakonnas ja Eesti spordi juhtimises. Siis on puhtaimagi mängu juures korruptsioonikahtlused kiired tekkima.

Ärimees Neinar Seli keeldus arusaamatuks jääval põhjusel emmast-kummast positsioonist – olgu siis Tallinna Sadama nõukogu esimehe või Eesti olümpiakomitee presidendi kohast – loobumast. Tulemus oli see, et tekkinud huvide konflikt keeras sportlaste jaoks võib-olla tükiks ajaks Tallinna Sadama rahakraanid kinni.

Ent sportlased on ausalt treeninud ja arvestanud, et olümpiaeelne mäestikulaager ja muud hea vormi saavutamiseks kavandatud ettevõtmised raha puudumise taha ei jää.

Tallinna Sadama veerand miljoni euro suuruse rahaeraldise keelanud majandusminister Juhan Parts soovitab nüüd, et ettevõte võiks sporti toetada riigieelarvesse makstavate dividendide suurendamise kaudu. Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles arvab, et ausa mängu tagab see, kui riigiettevõtete toetussummasid jaotab EOK 17-liikmeline täitevkomitee. Mõlemad lahendused muudavad mängu läbipaistvamaks ja ausamaks, väärides edasiarendamist.