Juhtkiri: Avalikustamise kiituseks
Ei? Aga kui dokument sisaldab vastikuid saladusi kuritarvituste kohta, mille avalikustamisest sünnib suur üldine kasu? Just selliste küsimustega pistis rinda 19 ajakirjanikust, õpetlasest ja kirjanikust koosnev arutlusling, kes hindas Ameerika kõige prestiižikamate, Pulitzeri ajakirjanduspreemiate kandidaate. Auhinna pälvisid ka The Guardiani lood USA ulatuslikust nuhkimisprogrammist. Lood, mis tuginesid õigusemõistmise eest Venemaale põgenenud CIA endise töötaja Edward Snowdeni lekitatud dokumentidele. Tänu tema paljastustele on teada, et USA luureteenistus NSA kuulas pealt 35 maailma riigipea telefonikõnesid. Teame, et nn tagauste kaudu tungiti üheksa suure internetikompanii, teiste hulgas Google’i ja Facebooki andmeladudesse. Koguti andmeid miljonite ameeriklaste telefonikõnede kohta. Viimaks pidi isegi USA president Barack Obama tunnistama, et tekkinud debatt on „teinud meid tugevamaks”.
Aga ikkagi tuginesid kasulikud paljastused dokumentidele, mida Snowden oli oma ametipositsiooni kuritarvitades varastanud. USA-s on Snowdenile spionaažiseaduse alusel esitatud kolm süüdistust. Nagu näitab teine maailma raputanud skandaal, kus Wikileaksile andmeid lekitanud Bradley Manning 35 aastaks vangi mõisteti, poleks kohtust karistuseta pääsemise lootust ilmselt ka Snowdenil.
Samal ajal on väidetud, et tõeline vilepuhuja peaks tulema välja avalikult ja andma oma tegevuse eest vastust. Seda seisukohta esindab ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes tõi eeskujuks Vietnami sõja tagamaid paljastanud „Pentagoni pabereid” lekitanud Daniel Ellsbergi.
Mitte kõik pole nii tugevad, aga südant valutavad räpaste saladuste pärast ikka. Huvi lekitamiseks võib olla ka omakasupüüdlik. Kas peaks meedia saadud pabereid seetõttu ignoreerima või allika paljastama? Võtame Eesti ühe suurima skandaali, nn maadevahetuse saaga, mis paljastas korruptsiooni poliitikute kõrgeimas ešelonis. Või hiljutisest ajast Siim Kallase põhjenduseta allkirja hiigelgarantiidel.
Kõigil nimetatud juhtudel on mädapaisete avamine aidanud ühiskonnal edasi liikuda. Dokumentide hankimise viis ei muuda kahtlasi tegusid olematuks, nii nagu ei tee seda sõnumitoojate ründamine.
