Juhtkiri: Balti-teemaline aastaalgus
Aeg on selline, kus mõlemat sündmust tasub hinnata Venemaal sündiva kontekstis.
Nelja aasta eest, Eestis euro kasutusele võtmise ajal, oli euroala rahanduskriis veel nii äge, et Eesti samm paistis paljudele ekstravagantse, et mitte öelda mõtlematuna, vihma käest räästa alla astumisena. Ka praegu, Leedu liitumise ajal, ei ole euroala probleeme lõplikult lahendatud, kuid Venemaa sündmuste valguses paistab euroalaga liitumine palju targema otsusena. Ei ole meil enam vaja karta spekulatsioone krooni-lati-liti devalveerimise üle. Kui euroala rahanduskriis peaks taas ägenema, spekulatsioonid euro tuleviku üle muidugi elavnevad, aga isegi rahaliidu lagunemise korral on meil head eeldused haakida ennast tugevama tüki külge ja vältida rahva säästude väärtuse sulamist. Võrdluseks: Venemaa ja selle mõjusfääri jäänud riigid on pärast seda, kui me teed lahku läksid, läbi elanud mitu ränka devalveerimist ja kiire inflatsiooni puhangut. Lihtsal inimesel on jõukuse kogumiseks ja säilitamiseks Baltimaades oluliselt paremad tingimused kui Venemaal.
Põhjust ärrituda annab messiase rolli ihaldavale Venemaale ka Läti EL-i eesistujaks saamine. Eesistumine kestab küll ainult kuus kuud ja sellel ei ole EL-i poliitikas otsustavat kaalu, kuid siiski on see veel üks tõend, et Balti riikidel pole EL-is tühipaljas kaasajooksiku (nagu Venemaa püüab näidata), vaid kaasarääkija ja vahel ka eestvedaja roll. Eelmine eesistuja Itaalia on EL-is üks Putini-sõbralikumaid riike. Läti kindlasti sama mõistev ja leplik ei ole. Kui arvestada, et EL-i presidendiks sai hiljuti poolakas Donald Tusk, kes samuti pooldab Venemaaga suheldes karmima joone hoidmist, siis läheb lääne poliitikute „äratinistamine” Venemaale raskemaks. Läti eesistumisaja üheks tippsündmuseks kujuneb muide 10. mail Riias peetav EL-i idapartnerluse tippkohtumine.
