Juhtkiri: debati moodi asendustoode

Veel paar kuud tagasi võis jääda mulje, et presidendivalimistele pole rahval seekord isegi kaudselt asja. Juhtivad erakonnad teatasid, et esitavad oma kandidaadid alles suve teises pooles.

Nüüdseks on pilt kardinaalselt muutunud. Potentsiaalsete presidendiks pürgijate nimesid on pakutud nii palju, et igalt üle 40-aastaselt kodanikult küsitakse naljatamisi: „Noh, sa polegi veel endast teada andnud?”

Sisulise debati koha pealt valitseb aga endiselt tühjus, rääkimata uutest säravatest ideedest. Kogu kampaania jooksul kõlanud tähelepanuväärseim mõte tuleb Siim Kallaselt ning puudutab Narva lennujaama rajamist.

Kallas teenib dividende, sest söandas oma kandidatuuri esimesena avalikustada. Ent temagi avakõne oli hillitsetud, selline, mis peaks meeldima võimalikult paljudele. Osalt tingib tagasihoidlikkust valimiste kord, kus toetajate leidmisest on vahest tähtsamgi see, et sul poleks liiga palju vastaseid.

Ilmselgelt panustab väikseima vastuseisu tekitamisele Marina Kaljurand. Tema suurtes ajalehtedes koordineeritud avalöök osutus pettumuseks neile, kes lootsid lugeda midagi originaalset. Kõik on programmavaldustes justnagu olemas, aga ikkagi mõjub tekst kui usina koolilapse tubli ja puhas viis. Pole võimalik välja lugeda, mis peaks olema tema konkurentsieelis kasvõi sama partei kandidaadi Kallase ees. Niisamuti pole meil endiselt aimugi, kuidas käituks Kaljurand otsuseid vajavate kriiside korral.

„Igale mehele pudel viina ja igale naisele kaine mees” kujutab endast vaid väitluse surrogaati.

Keskerakonna juurtega Mailis Reps ja Peeter Ernits ning neid varjutav parteijuht Edgar Savisaar mängivad mingit oma mängu. Kahju, et Ernitsa tõsiseltvõetamatu kandidatuuri sissetoomise tõttu kannatab naeruvääristamise pärast kogu presidendivalimiste idee. Jaak Jõerüüt tõrjub siiani kommunistlikke tonte. Allar Jõksi ja Eiki Nestori pretendentide hulka lisandumine annab võib-olla vürtsi juurde, aga eristuva konkurentsieelise esiletoomiseks peaksid nad näitama senistest kandidaatidest märksa kõrgemat klassi.

Kuni kampaania käib kõigile meeldimise stiilis „igale mehele pudel viina ja igale naisele kaine mees”, näeme vaid debati surrogaati. Ersatsväitlus on ainult veidi parem olukorrast, kus polegi debatti ega kandidaate.

Üksnes EKRE juhile Mart Helmele vastandumine arvesse minevaks seisukohaks ei kvalifitseeru. Vähemasti mitte siis, kui see kandidaadil ainukeseks jääb.