JUHTKIRI: Eakate hooldus vajab muutusi

Kaks tänavukevadist juhtumit – avalikkuse ette jõudnud patsientide halb kohtlemine Keila hooldusravihaiglas ja Villa Benita võidukas, kuid seni sellegipoolest tulutuks jäänud kohtuasi haigekassa vastu – osutavad valdkonnale, mis hakkab meie ühiskonda aasta-aastalt järjest valusamalt vaevama, kui valitsus otsustavaid samme ette ei võta. Algust on isegi tehtud – juba 2009. aastal valmis sotsiaalministeeriumi tellimusel raport „Hoolduskoormuse vähendamiseks jätkusuutliku eakate hooldussüsteemi finantseerimissüsteemi väljatöötamine”, mis sisaldab hulga asjalikke mõtteid. Silmatorkavaid vilju aga pole sellest seni sündinud, kuigi ka Keila haigla ja Villa Benita juhtum viitavad, et muutusi on vaja.

Esiteks on selge, et eakate hooldamise valdkonnas napib kõvasti raha. PwC arvestuste järgi oli 2008. aastal rahastamisega kaetud vaid 10–68 protsenti hinnangulisest hooldusteenuste vajadusest. Teiseks on selge, et vajalikku lisaraha on raske leida: näiteks juba niigi kõrget sotsiaalmaksu oleks kogu hinnangulise vajaduse katmiseks tarvis tõsta 1–1,5 protsenti, mis pole mõeldav. Õnneks on võimalik süsteemi efektiivsemaks teha ehk saavutada sama rahahulgaga paremaid tulemusi. Näiteks on Eestis väga nõrgalt arenenud koduõendus ja koduteenused, kuigi need võiksid vähendada vajadust hooldekodu- ja hooldusraviteenuse järele, mis mõlemad on ühiskonnale kulukamad, eriti teine. Samal ajal on Eestis suhteliselt kõige paremini rahastatud just statsionaarne hooldusravi, PwC hinnangul ajaloolise tausta tõttu.

Ka Villa Benita juhtum viitab, et hooldus-süsteemi rahastamine on vanas liiga kinni – uusi lahendusi ja konkurentsi tõrjutakse. Altkäemaks, mida Keila haigla endine juht Andres Peri ühe patsiendi perelt haiglasse jätmise eest väidetavasti võttis, aga oleks tõeks osutumise korral lisatõend, et hooldusravile ei paku Eesti riik ei sisu ega hinna mõttes praegu häid alternatiive. Aga alternatiive ju oleks, kui nende arendamisega innukamalt tegeleda.