Juhtkiri: EAS-i ajutine lahendus
Meenutagem probleemi olemust. Alametsa lahkumiseni viisid vead, mida EAS-i töötajad on Euroopa Liidust rahastatud toetusi jagades teinud. EAS-i teatel on riigiabi reeglite rikkumise kahtlus 58 projektil mahuga 8,5 miljonit eurot, Alametsa väitel on neist nüüdseks kahtluse all veel 21. Ebaseaduslikku abi saanud ettevõtete pea kohal ripub oht, et toetus tuleb tagasi maksta. See vaidlus – ebaseaduslik või mitte? – pole must-valge, vaid suure hulga vahepealsete toonidega. Lühidalt võib riigiabi põhimõtte kokku võtta nii, et ettevõte ei tohi enne abitaotluse esitamist olla projektiga tööd alustanud. Tegelikkuses tähendab see põhimõte sadu lehekülgi Euroopa Komisjoni reegleid, nii et vastus küsimusele – riigiabi või mitte? – pole alati ühemõtteliselt ilmselge.
Alametsa veel hiljuti püsinud soov lahkumise asemel „keskenduda probleemidele lahenduste leidmisele”, mis eile siiski lahkumisavalduseks pöördus, ei pruukinud seega olla tühipaljas soov kohast kinni hoida. Oma tegevusülesannete tõttu on EAS asutus, kus vigu paratamatult juhtub – küsimus on nende aktsepteeritavas määras. Mõned majandusteadlased on näiteks soovitanud, et bürokraatia vähendamiseks ja otsuste kiirendamiseks peaks Eesti eurotoetusi jagades teadlikult välja minema suuremale veariskile. Eurotoetustega kaasneb praegu tõepoolest tohutu bürokraatia, mis ei soosi niivõrd sisuliselt parimaid projekte, kuivõrd asutusi ja ettevõtteid, kes suudavad palgata parimaid projektikirjutajaid või kellel on „õigeid sidemeid”.
Nüüdseks kujunenud olukorras oli Alametsa lahkumine mõistlik lahendus, sest aastate jooksul tehtud vead, bürokraatlikud protseduurid ja liiga politiseeritud nõukogu on vähendanud ettevõtjate usku selle asutuse toimimisvõimesse. Kui Paruskist saaks edaspidi EAS-i juhatuse esimees – praegu sai temast juhatuse ajutine liige –, oleks see hea lahendus, sest Paruskil on ettevõtjate silmis tugev maine. Ent tuulutust vajab ka EAS-i nõukogu, milles on ülekaal IRL-i toetajatel ja IRL-i käepikenduse maine.
Eurotoetused vajavad jagamist, aga võimalikult targalt ja erapooletult – on ju need üks Eesti majanduse mootoreid.
