Juhtkiri: EAS peab oma vea hüvitama
Aga siiski on viis ettevõtet endiselt Euroopa Komisjoni bürokraatiamasina hammasrataste vahel.
Olukord on kafkalik. Ühest küljest on EAS möönnud, et tegi ettevõtetele toetusi makstes vea. Projektide rahastamise heaks kiitnud ametnikud oleksid pidanud teadma, et abisaaja peab taotluse esitama enne projekti käivitamist. Struktuurifondide raha jagamise mahukas reeglistikus võib kindlasti ka tubli inimene mõnikord komistada, aga see ei muuda fakti, et ettevõtted, kes peavad toetuse tagasi maksma, ei ole süüdi. Aga Euroopa Komisjon ei luba EAS-il jätta tagasi nõudmata raha, mis anti valedel alustel. EAS on valmis raha tagasisaamiseks koguni kohtusse minema, kuigi teab, et probleem on tema enda tekitatud.
Ja oleks küsimus siis üksnes toetuste tagastamises. Ei, ettevõtted peavad selle kasutamise eest tagantjärele ka intressi maksma. Ettevõtja arvas, et sai tagastamatu toetuse, aga mitme aasta pärast osutub see hoopis intressiga laenuks. Toetusega uuele tasemele ja tagasimaksega uuelt tasemelt pankrotti. EAS-i toetused kaotavad oma mõtte, kui ettevõtjad peavad sellise riskiga arvestama.
EAS peab leidma võimaluse klaarida olukord nii, et Euroopa Komisjon jääb rahule ja ettevõtted ei kanna kahju. Asi pole oluline üksnes kõnealuse viie ettevõtte õiglase kohtlemise tõttu, vaid ka tulevikku silmas pidades. EAS on saanud küll hea õppetunni ja on nüüd hoolsam, aga ikka jääb oht, et temal, PRIA-l või mõnel muul Euroopa Liidu raha jagaval asutusel võib tulevikuski samalaadseid äpardusi juhtuda.
Paljudel elualadel, kus peab kartma ameti- või kutsetegevusest tulenevaid kahjunõudeid, kasutatakse vastutuskindlustust. Võib-olla vajavad ka euroraha jagamise üle otsustavad ametnikud sellist kindlustust? Praeguse juhtumi puhul peaksid riik ja EAS kaaluma mitte ettevõtjate, vaid Euroopa Komisjoni kohtusse andmist, kui see ei lase ametnike veast tekkinud kahju ettevõtjatele ühelgi viisil hüvitada.
