Juhtkiri: ebaaus õhusõda
Normaalses äris peaks konkurents olema üksnes teretulnud. Ent siin on mängus rohkemat kui ühe kompanii tulevik. Pole kahtlustki, kui palju võib riik kaotada tervikuna sellest, kui mõni liin võitluse tulemusena üldse suletakse. Just sel põhjusel on kõikide valitsuste esimesi instinkte kaitsta väljumisi oma pealinnast iga hinna eest, vajaduse korral makstes „rahvusliku” lennukompanii säilitamise eest kümneid miljoneid eurosid.
Euroopa Liidu seisukohalt pole samas ühisturu tingimustes mingit põhjust, miks peaks eelistama kellegi lipuvärvides lennufirmat näiteks eraettevõttele, kes suudab osutada sama teenust maksumaksjate raha kasutamata. Ega turg tühja kohta salli. Heaks näiteks loomulikest turumuutustest on odavlennufirmade pealetung: 2002. aastal oli nende osakaal Euroopa lennundusturul ainult 1,5%, tänaseks ulatub odavlendajate osakaal juba ligi pooleni.
Siin on lätlastel Eesti kompanii ees suur eelis. Nemad said aasta tagasi kinnituse, et Läti riigi antud soodsad laenud ja muud toetused vastavad euroliidu reeglitele. Eesti ootab otsust siiani. Air Baltic on jõudnud kasumisse (kuigi konkurendid süüdistavad teda raamatupidamislikes manipulatsioonides), Estonian Air jäi eelmisel aastal ikka kümnendikuga miinusesse. Kahjum vähendab positiivse otsuse võimalust, otsuse venimine hoiab aga eemal sellised investored nagu Infortar, kes on näidanud üles huvi lennufirma äraostmise vastu.
Seega ei tundu Air Balticu praegune rünnak aus. See on muidugi hea, et meil on juba toimivad alternatiivid juhuks, kui Brüsselist tuleb halb uudis, et Estonian Air peab riigiabi tagasi maksma ja et kompanii läheb päevapealt pankrotti. Nagu näitab Ungari kogemus, vähenes Budapesti lennujaama läbivate reisijate hulk peale Malévi likvideerimist vähem kui viis protsenti. Tõsi, ise enam lennuliine suunata Budapest ei saa, poliitikute ja ametnike asemel teeb otsuseid turg.