Juhtkiri: ebaõiglane kohtuotsus

Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohveri 15 aastaks vangi mõistmine Pihkva kohtus on ainult näiliselt kohtupidamise moodi. Kinnipidamise jooksul on tema õigusi pidevalt rikutud, takistatud tema suhtlust Eesti esindajate ning oma lähedastega. Kohustus vestelda oma naisega vene keeles on ainult üks näide paljude hulgast. Pole täpselt teada, miks ei saanud Kohverit kaitsta Eesti riigi pakutud kaitsja, vaid seda pidi tegema riiklik kaitsja Jevgeni Aksjonov, kuid raske on uskuda, et tegemist oleks Kohveri vaba ja mõjutamatu tahtega. Ta on Venemaa meelevallas, tema valikud on väga ahtad ja nii tulebki seda võtta.

Kohveril on võimalus kohtuotsus edasi kaevata, kuid selle reaalne kasutegur on küsitav. Ülipikk vanglakaristuse aeg kahaneks minimaalselt, Venemaa saaks aga osutada, et tema kohust tunnistatakse. Edasikaebamisel oleks üks hea omadus – Eesti poolelt röövitud ja Venemaale viidud kaitsepolitseiniku lugu ei vajuks unustusse. Rahvusvahelisel areenil ongi Eesti kohustus Kohveri vangishoidmist pidevalt meelde tuletada, seda ennekõike meie liitlastele Euroopas. Praegu paraku sellel teemal trummilöömist suurt ei toimu ja Eesti välisministeerium peab leidma teid, kuidas seda teemat siiski üleval hoida.

Juriidika Kohverit Venemaalt tagasi ei too, seda teeb poliitika. Positiivseid näiteid on. Praegustes tingimustes tuleb loota mingisugusele Venemaa ja Eesti või Venemaa ja Euroopa Liidu kokkuleppele. Kurb tõde selliste kokkulepete juures on, et midagi väärtuslikku tuleb loovutada. Terroristi jaoks, kelle rollis Venemaa praegu on, on pantvang ikka millegi väärtusliku väljapressimise vahend. Eesti ei ole valmis Kohveri vabastamiseks maksma hinda, mis ilmselt ei ole meile meeldiv. Vähemasti mitte seni, kuni Eestil puudub samaväärne trumpkaart.

Ilmselt taipavad ka Eesti jõustruktuurid ise praegu, kui suur viga oli, et tekitati selline olukord, kus meie vastuluure töötajat oli üldse võimalik vangi võtta ja Venemaale viia. Sellised juhtumid on haruldased. Ilmselgelt võeti liiga suuri riske. Kas sellel juhtumil on ka midagi positiivset? Ehk see, et hakati rohkem rääkima Eesti piiri olukorrast. Sellest, kuivõrd on see kontrollitav. Tehti ka praktilisi pingutusi piiri paremaks kindlustamiseks, märgistamiseks ja jälgimiseks. Kahjuks tuli selle teematõstatuse eest maksta liiga kõrget hinda.