JUHTKIRI: Ebastabiilne Molekul?
Mõned torkimised – näiteks Vene Teatri raputamine – tunduvad mõistlikud. Sest mis mõtet on teatril, mis on kuuldavasti kaugenenud oma vaatajast ning jätab oma kogukonna probleemid enesetsensuuri tõttu kunstivormis käsitlemata ja panustab nii veel enam sihitusse alalhoidlikkusse? Rääkimata sellest, et keegi võiks panna Vene Teatri tegema nii häid lavastusi, et need kõnetaksid ärksaid inimesi rahvusest hoolimata.
Mis aga puutub kolmapäeval avalikustatud ministeeriumi otsusesse liita Tartu kunstimuuseum Eesti kunstimuuseumiga ja sulgeda nende hoone Vallikraavi tänaval, siis tundub see liiga rabeda sammuna. Mis iganes võiks olla maja renoveerimisest loobumise ja tsentraliseeritud kultuurijuhtimise ajend – rahapuudus või midagi muud –, Tartu niigi provintslik kunstielu on saanud löögi. Kuhu deponeeritakse muuseumi varad? Eriti absurdne oleks, kui need viidaks Tallinna, et need Soosterid ja Vardid siis näituste korraldamiseks Tartusse tagasi sõidutada. Samuti katkeks sellisel juhul Tartu tudengite otsekontakt kunstiloo artefaktidega. Kummaline on ka, et kui riik lubab ehitada ERM-i valmis, kas või veri ninast välja, siis kunstimuuseumi, mis tegelikult peaks oma praeguses kodus vastu veel aastaid, putitamisest loobutakse kerge südamega. Kas siin pole taas märgata vastandust: riiklikult oluline objekt vs. kunst? Liiatigi – kas oleks iseseisva kunstimuuseumita Tartu piisavalt atraktiivne sihtkoht neile tuhandetele väliskülalistele, keda oodatakse väisama tulevast ERM-i?
Langi ütlemiste tagant jääb kumama, et tal pole päris selge, mida ta teeb. Avalikkusel pole ka kindlust, et oleks olemas soov usaldada erialainimeste ekspertiisi ja kogemust. Seda näitas veidi juba fakt, et kaunite kunstide asekantsleriks vangerdati kultuuritaustaga Piret Lindpere asemel laitmatu profiiliga ametnik, loomemajanduse ekspert. Kultuuri turumajandusele ja punastele eelarveridadele taandamine on aga väga vale samm.