„Eesti 200” avakäik ei tekitanud usku, et nad suudavad vanadele erakondadele kinda heita. Isegi neist kui Vabaerakond 2.0-st rääkida on avanss.

Tegelikult on isegi Vabaerakond 2.0-st rääkida praegu avanss, sest erakonna registreerimiseks läheb vaja 500 liiget. Uuel liikumisel ei ole ideeliste ja rahaliste toetajate leidmiseks palju aega. Valimispäevani on kümme kuud, kandidaatide ülesseadmise tähtajani veelgi vähem – kaheksa ja pool kuud.

Muidugi pole võimatu selle ajaga mõjukat poliitilist liikumist luua. Näiteks mullu juunis Prantsusmaa rahvuskogu valimistel vanade parteide ees valimisvõidu võtnud rahvaliikumine En Marche loodi samuti alles aasta enne valimisi. Ent erinevalt „Eesti 200-st” on En Marchel selge liider: president Emmanuel Macron. Samuti suutis see liikumine alt-üles-põhimõttel koostada programmi, mis kõnetas paljusid valijaid. Seevastu „Eesti 200” manifesti kohta pole keegi öelnud, et see on kui sõõm värsket õhku. Küll on aga sellele ette heidetud liigset deklaratiivsust, üldsõnalisust, teiste erakondade kopeerimist jms.

„Eesti 200-l” võib õigus olla, et praegustel erakondadel napib soovi midagi päriselt muuta ja teha kaugemale tulevikku vaatavaid otsuseid. Kuid „Eesti 200” soov muuta ja pikale perspektiivile mõelda on vähe väärt, kui nad ei hakka peale probleemide ka lahendustest rääkima ega omanda muudatuste tegemiseks poliitilist mandaati. Vastsündinud poliitiline liikumine peab juba lähemal ajal konkreetsemaks ja jõulisemaks muutuma, kui ei taha, et nende manifest jääks tormiks veeklaasis.