JUHTKIRI „Eesti 200” alustas liiga ebalevalt
Ootasime värsket poliitilist jõudu, aga mille nüüd saime? Ühest küljest kuulutas eile põranda alt välja tulnud liikumine „Eesti 200” oma manifestis selgelt, et Eesti vajab uut poliitilist liikumist. Aga teisalt julges manifestile esialgu avalikult alla kirjutada ainult viis inimest. Pealegi jäid allakirjutanud intervjuudes ebamääraseks küsimuses, kas ja kuidas minnakse 2019. aasta riigikogu valimistele.
„Eesti 200” eestvedajad ütlevad oma manifestis õigesti, et poliitikuid paneb tegutsema konkurents ja iga kinnine süsteem vajab muutuseks välist kindaheidet. Kahjuks ei tekitanud „Eesti 200” avakäik veendumust, et nemad suudavad vanadele erakondadele kinda heita. Pigem toob „Eesti 200” meelde Vabaerakonna, mis ületas eelmistel riigikogu valimistel tänu protestihäältele valimiskünnise, aga ei ole suutnud Eesti poliitikamaastikku muuta ega pruugi teist korda enam riigikogusse pääsedagi.
Tegelikult on isegi Vabaerakond 2.0-st rääkida praegu avanss, sest erakonna registreerimiseks läheb vaja 500 liiget. Uuel liikumisel ei ole ideeliste ja rahaliste toetajate leidmiseks palju aega. Valimispäevani on kümme kuud, kandidaatide ülesseadmise tähtajani veelgi vähem – kaheksa ja pool kuud.
Muidugi pole võimatu selle ajaga mõjukat poliitilist liikumist luua. Näiteks mullu juunis Prantsusmaa rahvuskogu valimistel vanade parteide ees valimisvõidu võtnud rahvaliikumine En Marche loodi samuti alles aasta enne valimisi. Ent erinevalt „Eesti 200-st” on En Marchel selge liider: president Emmanuel Macron. Samuti suutis see liikumine alt-üles-põhimõttel koostada programmi, mis kõnetas paljusid valijaid. Seevastu „Eesti 200” manifesti kohta pole keegi öelnud, et see on kui sõõm värsket õhku. Küll on aga sellele ette heidetud liigset deklaratiivsust, üldsõnalisust, teiste erakondade kopeerimist jms.