Üldjoontes toetab sellist lähenemist ka Eesti Päevaleht, kuid peamine polegi konkreetne viis, kuidas umbkeelsusest ja umbusust üle saadakse. Tähtis on see, et valimiskampaanias, kus siiani söötis oma teemasid ette EKRE ja muud küsimused ühiskonna huvikünnist peaaegu ei ületanud, võis sel nädalal esile kerkida uus arutelu kese.

Eesti 200 teemapüstitus on õige, aga valitud meetodid küsitavad. Sõnumi vorm võib olulise sisu juba eos nullida.

Võis, aga ei pruukinud. Valitud šokiteraapilise lähenemise mõju osutus kraadi võrra kangemaks, kui Eesti 200 arvestas. On ju nende valitud meetodid alarmeerivad. Nagu mitu kritiseerijat eile võrdlesid: selleks et perevägivalla olemasolu tõendada, ei ole vaja kellelgi nägu üles lüüa.

Lõuna-Aafrika apartheidirežiimile viitavad plakatid tekitasid kahtlemata võõrastust. Ehkki Eesti 200 sihib sõnades pikka plaani, võib sõnumi äärmuslik kohaletoimetamine viia hoopis kiire lõppmänguni: rohkem räägitakse erakonna kingitusest Kremli propagandistidele, aga nende pikka plaani ehk integratsiooni tõhustamist arutama ei hakatagi.

Paljuski sõltub järgmistest sammudest, kui tõsiselt võetav erakond Eesti 200-st kujuneb. Efektne algus on tehtud, tühiste summade eest hiiglaslik tähelepanu saavutatud, paljusid hämmastatud ja mõnele ka haiget tehtud. Nüüd tuleb näidata, et peale lõhkumise suudetakse ka luua.

Kui Eesti 200 soovib ka päriselt Eesti elus kaasa lüüa ja erakonna esimehe Kristina Kallase propageeritavale „võitlevale liberalismile” tuge otsida, vajavad nad liitlasi. Ühisosade otsimine võiks muidu emotsionaalselt üsna vaoshoitud parteil välja tulla märksa paremini kui katsetused šokikunstnike mängumail.