Vastukaaluks saab rääkida sellest, et ainuüksi vanas õlitehases toodetud põlevkiviõli müük andis möödunud aastal ligi kümme protsenti Eesti Energia müügitulust ning üle veerandi ärikasumist. Kui uus tehas tööle saadakse – rääkimata Eesti Energia juhtkonna õlivisiooni täies mahus teostamisest –, annaks õlitööstus veelgi kopsakama osa ettevõtte käibest ja kasumist. Ilusate plaanide täitumisel saaks õlitööstusest Eesti Energia kõige väärtuslikum osa.

Kuidas plusse ja miinuseid arvestades riigiettevõtte õlitööstuse arendamise plaanidesse suhtuda? Arvestades, et Eestis kurdetakse teadmusmahuka tootmise vähesuse üle, oleks veider, kui me ei teeks katsetki eestlaste põlevkivialaseid teadmisi rahaks pöörata. Kui maailmas püütakse energiat välja väänata paljudest veel hiljuti kehvadeks põlatud allikatest nagu õliliivad ja kildagaas, siis miks mitte sekkuda mängu põlevkivile toetudes?

Paraku ei ole Eesti Energia praegune staatus selleks eriti sobiv. Suurelt riigiettevõttelt, mis on Eesti tähtsaim elektritootja ja millele kuulub suurem osa Eesti elektrivõrkudest, ootavad paljud märksa alahoidlikumat tegevust ja õigusega. Hulga vastandlike huvide keskmes olemise tagajärjeks on muuhulgas see, et ettevõte kipub viimasel ajal oma käekäigu ja plaanide küsimuses liigselt salatsema, sest kõigile – elektritarbijatele, investoritele, maksumaksjatele – ühtaegu meeltmööda olla on raske, aga kõigiga tuleks praeguse äriportfelli ja omandivormi tõttu kindlasti arvestada. Osa sellest probleemist laheneks, kui valitsus võtaks seisukoha, et Eesti Energia vähemusosalus või tema õlitööstus viiakse sobival hetkel börsile. See tähendaks, et riigil ei tule investeerida sadu miljoneid eurosid Eesti Energia omakapitali, st võtta täit õlitööstuse arendamisega kaasnevat riski.