JUHTKIRI: Eesti jalgpalli sünnivalud
Eestlased on olnud ajast aega ju hoopis rammumehed ja maadlejad. Meie kangelasteks olid ennekõike Lurich ja Aberg ja nende eeskujul üritas ka tavaline eestlane igal võimalikul juhul vastasega rinnutsi kokku minna ja oma jõudu näidata. Tänavad olid täis pusivaid ja ähkivad paare ning kui keegi nägi kusagil mõnda kivi või pargipinki, ei jätnud ta enne, kui oli selle sirgetele kätele hiivanud. Koguni voorimeeste hobuseid taheti sülle võtta, nii et voorimehed pidid piitsaga vehkides oma setukaid kaitsma, sage sülle võtmine solgutab ju looma ära.
Väga keeruline oli pärast iseseisvumist teiste vabade rahvaste kombel käituma hakata ja maadlemise kombest vabaneda. Isegi diplomaatilises korpuses valitses algul veendumus, et läbirääkimiste asemel oleks palju tulusam võõrriigi diplomaati natuke kägistada ja muljuda. Jaan Poska pidi kaua vaeva nägema, enne kui suutis oma alluvatele selgeks teha, et Tartu rahuläbirääkimistel tuleb venelasi lihtsalt kätelda, mitte aga kohe põrandale pikali murda ja kaksiratsa otsa ronida.
„Me oleme nüüd eurooplased ja peame need talupoeglikud kombed maha jätma,” seletas ta. Teised diplomaadid nohisesid pahaselt ja käisid läbirääkimiste vaheajal pingete maandamiseks peldikus sõrmkooku vedamas.
Asuti juurutama ka jalgpalli. Algul tegi see sportlastele palju nalja.
„Sihuke pisike pall!” naersid nad. „Seda tõsta kas või väikese näpuga! Mehed, mis me jamame, toome ikka ühe korraliku veskikivi platsile, ehk lähme tõstame soomusrongi! See on mehele kohane amet!”
„Palli ei peagi tõstma, vaid jalaga lööma!” seletas kindral Laidoner, kes oli jalgpallikultuuri arendamise oma südameasjaks võtnud ning lasi soldatitel staadioni ümber piirata, et mängijad ei saaks metsa putkata. „Ja pidage meeles – ei mingit maadlemist!”
See nõudmine tekitas algul suurt pahameelt. Mehed nurisesid, et see pole kellegi sport, kui ei saa oma vastast mudida ja murda. Ikka juhtus nii, et vaevalt oli kõlanud avavile, kui jalgpallurid paarideks jagunesid ning maadlema asusid. Kohtunik vehkis küll punase kaardiga, aga mehed ei pannud teda tähelegi, tõrjusid eemale kui tüütu kärbse ja pusserdasid edasi.
Oli veel teine häda. Vaevalt oli kusagile rajatud uus jalgpallistaadion, kui töökad eesti talumehed selle välgukiirusel rukist või otra täis külvasid.
„Kus selle häbi ots, suur larakas maad seisab täitsa söötis!” õigustasid nad oma teguviisi. „Niisugust lohakust ei tohi sallida!”
Läks tarvis suurt kannatlikkust ja veenmisoskust, et talupoegi jalgpallikultuuri suhtes veidigi leplikumaks muuta. Ja ikkagi oli päris tavaline, kui vahetult enne mängu selgus, et mõni vanaeit on viinud staadionile sööma oma kitse või pannud otse värava ette mitu vagu kartuleid. Ega siis polnud midagi teha, tuli oodata, kuni kits on söönud ja kartulisaak koristatud. See võis juhtuda alles mitme kuu pärast. Seepärast on arusaadav, et eesti jalgpalli areng ei kulgenud just pikkade hüpetega.
Ainult väravavahi amet tundus eestlastele sobivat. Eestlane pole loomult kuigi seltsiv, nii on arusaadav ka see, et pall polnud meie väravavahtide jaoks sugugi teretulnud külaline. Mitte mingi hinna eest ei tahetud teda sisse lasta! Meie kuulsaim puurilukk oli Evald Tipner, pahuravõitu mees, kes suhtus igasse värava poole lendavasse palli kui isiklikku vaenlasesse.
„Kuhu sa, raisk, trügid!” porises ta palli püüdes alati. „Kasi minema, sitavares, ja ära enam siin oma nägu näita!”
Selline oli eesti jalgpalli lapsepõlv... Nüüd on käes meheiga.
