Juhtkiri: Eesti kui ühine kodanikeriik
Kui mõtlete endast kui oma rahvuse ja Eestimaa rahva esindajast, siis kelle hulka kuuluvaks te end peate? Esmapilgul lihtsas küsimuses peitub suuresti Eesti tulevik. Kas siin elavate inimeste jaoks on tähtsamal kohal etniline mõõde või hoopis side Eesti kui kodanikeriigiga?
Äsja esitletud Eesti integratsiooni uuringus esitati niisugune küsimus nii siin elavatele eestlastele kui ka mitte-eestlastele. Uuring aitas mõõta, missugune on Eesti elanike riigiidentiteet.
Tuleb välja, et mitte-eestlaste puhul on see üle ootuste tugev. Kokku üle 80% mitte-eestlasi peab enda seost Eestiga kas tugevaks või väga tugevaks. Eesti meeldib tänu sellele, millisena oleme teda siiani üles ehitanud – näiteks võrdlemisi tugeva õigusriigina.
Eestlaste puhul mõõdeti riigiidentiteedina ennekõike valmidust kaasata vähemusi. Säärase kriteeriumi järgi said eestlased isegi mõnevõrra nõrgema tulemuse. Teisisõnu oli vähem neid, kes usuvad Eestisse kui riiki, mis on kõikide siinsete rahvaste jaoks.
Eestlaste kaasamisvalmidus sõltub paljuski haridusest. Mida vähem haritud, seda vähem aldis. Mitte-eestlaste seos Eesti riigiga varieerub eriti piirkonniti. Kõige nõrgemat riigiidentiteeti kannavad Ida-Virumaa inimesed (sama kehtib ka eesti rahvusest vastanute kohta). See tähendab, et kodurahu huvides tuleb riigil just sinna piirkonda veelgi tugevamalt panustada.
Positiivne on aga see, et veerand sajandit pärast taasiseseisvumist hakkab lõimumisprotsess viimaks vilja kandma. Eriti venekeelsed noored (ja eriti veel naised) tunnevad end teistest palju rohkem Eestiga seotuna.
Kaks suurt tegurit – ebavõrdne tööhõive ja range kodakondsuspoliitika jätkumine – võivad siiski kõik veel rööbastelt lüüa. Vene rahvusest noored leiavad aina raskemini tööd ja kodakondsuse puudumine vähendab tahtmist Eestis kaasa lüüa. Viimati mainitu kohta saadab uuring poliitikutele tugeva impulsi. Valmidus anda Eestis sündinutele kodakondsus lihtsustatud korras on viimase nelja aastaga märgatavalt suurenenud. Seda sõnumit tuleks kuulda võtta.
