JUHTKIRI | Eesti prügiprobleem on lihtsalt piinlik

Ava ükskõik millise suurema korteriühistu prügikonteiner ning sealt vastu vaatav paneb loodusesõbra nutma. Klaas, plast, metall segamini kartulikoorte ja pappkastidega, teinekord katkine televiisor ka hulgas.

Nüüd võib see kõik Eestile vastu lajatada Euroopa Liidu umbes saja miljoni eurose trahvina, sest hoolimata korduvatest hoiatustest pole meie poliitikud kaheksa aasta jooksul suutnud astuda peaaegu mingeid samme, et jäätmeid rohkem sorditaks. Eilsest Eesti Päevalehest võis lugeda, kuidas praegu kiirkorras auke lapitakse, et võtta vastu mingigi seadus, mis jätaks mulje asjaga tegelemisest ja trahvi ehk ära hoiaks. On aga täiesti hämmastav, et Eesti veab seanahka valdkonnas, mille lahendamine peaks olema meie kõigi huvides ja mitte „Brüsseli” nõude tulemus.

Praegune sortimine on inimeste jaoks selge eneseületus. Hea, kui maja juurest leiab paberi- ning biojäätmete kasti. Sageli tuleb ülejäänu isegi linnas vedada kilomeetri-paari kaugusele. Seevastu tarbija, kes vaeva ei näe ja kõik ühte kasti viskab, võib enda saasta kolme-nelja euro eest kuus lihtsalt unustada.

Peame premeerima prügi sortijaid, mitte vastupidi. Ja kui vaja, tuleb saastamise eest raha juurde küsida.

Kauba tootjate ja sissetoojate jaoks on kõik samuti liigagi mugav. Seaduse järgi peavad nemad peavad näiteks pakendite ümbertöötlemise kinni maksma. Ent suure osa taaskasutusnõudeid täidab juba suurpakend ja inimeste „olmetoodanguga” tegelda ongi kallis – ehk mida ebamugavamaks äratoomine jääb, seda vähem probleeme.

See kõik tähendab aga, et jäätmeid on liiga odav loodusesse saata. Ka muidu edumeelne prügi soojuseks ja elektriks põletamine aitab ainult ükskõikse suhtumise sümptomeid peita.

Inimlikul tasandil oleks vaja ennekõike seda, et sorditud jäätmete äraandmine muutuks võimalikult lihtsaks. Miks mitte laiendada praeguse valitsuse populaarset „tasuta” kontseptsiooni ka heitmemaailma? Riik võiks taaskasutuse eest tasuda ja võib-olla seda veelgi rohkem subsideerida. Ent kuna päriselus pole tasuta lõunaid, tuleb mingis kohas, olgu kaude – kaupmeestelt – või otse tarbijatelt üldprügi eest raha juurde võtta.

Küünikuna võib mõista, miks poliitik ei taha enne valimisi niisuguseid otsuseid langetada. Aga päriselt on ikka piinlik, kui oma tagaõue ollakse üldse valmis koristama ainult seetõttu, et meie räpakust pannakse tähele kaugel Euroopaski.