JUHTKIRI | Eesti tähtsaim valimisteema

Väikeriikidel on oma eripärad. Näiteks, kuidas püsima jääda. Naabrile kaotatud konflikt ei tähendaks ju ka võimalust riigina maamunalt pühitud saada. Veidi pikemat agooniat, aga sama lõpptulemust pakub sisemine kokkulangemine, kui riigi ülalpidamiseks pole enam piisavalt inimesi.

Eesti kuulub rahvastiku tiheduse poolest – keskmiselt umbes 30 inimest ruutkilomeetri kohta – maailma maade viimase veerandi sekka. Meie suutlikkus oma maad tõhusalt hallata on üsna viimasel piiril.

Mõnele võib isegi meeldida, kui küünarnukitunne naabriga ei muutu liiga tugevaks, ent niisugune elustiil on kallis. Sellest saab aru näiteks siis, kui näed järjekordset kinni pandud külapoodi, postkontorit või kooli – sealne kogukond on pidanud olude sunnil taanduma. Kõige käigus hoidmiseks ei jätku jõudu.

Riigina tuleb territooriumi haldamise kallidus esile siis, kui mõtleme pikaajalisele jätkusuutlikkusele. Rahvastiku vananemist tajume juba praegu. Ega ilmaasjata tule üha teravamalt esile omastehoolduse teema või küsimus, kuidas tagada praegustele töötajatele talutav vanaduspõlv. On selge, et vähesed tahavad minna „uudismaale”, mille tugiteenustest võib hõlpsasti tekkida tunne, et ülejäänud riigil on ükskõik, kas sa elad seal või mitte.

Kõige tähtsam valimisteema on see, kuidas ja millise rahvana püsima jääda. Erakonnad peaksid pead tööle panema.

Neile probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi. Mõned aastad tagasi pakkus näiteks IRL-i toonane juht Margus Tsahkna loosungit, et eestlasi võiks saada kaks miljonit. Tänases lehes kirjutab professor Rein Taagepera, et tulevaste šokkide ärahoidmiseks tuleks kiiremas korras vastu võtta 10 000 immigranti. Teisipäeval küsis riigikogu saadik Yoko Alender Eesti Päevalehes: kas iibepropaganda asemel ei peaks seadma esiplaanile peresõbraliku keskkonna loomise, sisserändjate Eesti kogukonda lõimimise ja kogukondade segregatsiooni vähendamise?

Ideid ju on ja loodetavasti kujunebki demograafiast üks eelseisvate parlamendivalimiste põhiküsimusi. Maksupoliitika või aktsiisid on lühikeses perspektiivis küll olulised, kuid mõjuvad pikas vaates vähem, kui loodame. Rahvustevahelise vaenu õhutamine võiks seekord kampaaniatest üldse välja jääda.

Igal juhul eeldab pikaajaline püsimajäämine debatti. Iibe suurendamine (või siis mitte), sisserände rohkendamine (või siis mitte), eesti keele positsiooni tugevdamine (või siis mitte) – neis küsimustes ootaks erakondadelt sisulist arutelu, mis läheks lahmimisest kaugemale.