Juhtkiri: Eesti vajab Schengenit
Siin on meenutuseks mõni lause Schengeni-eelsetest uudistest: „Sadakond eestlast ootas viis tundi maalepääsu”, „Kes laevaga Tallinna külastada tahab, peab olema ingli kannatusega atleet”, „40 reisijat jäi pika passikontrolli pärast sadamasse maha”, „Ukse maha murdnud reisijad pääsesid passikontrollita Eestisse”. Võimalus, et see aeg tuleb tagasi, on praegu suurem kui kunagi varem Schengeni ajaloo vältel.
Schengeni lepingu reeglid lubavad liikmesriikidel ajutiselt kehtestada piirikontrolli, kui ontõsine oht avalikule korrale või sisejulgeolekule. Saksamaale, kes pühapäeval teatas kontrolli kehtestamisest Austria piiril, ei saa praegu seega kokkulepete rikkumist ette heita, sest tuhandete sõja- ja majanduspõgenike liikumise tõttu on olukord praegu kahtlemata erakordne. Probleem pole praegu selles, kas Saksamaa võis kontrolli kehtestada, vaid selles, kui laialdaseks kontroll muutub ja kui ajutiseks see jääb.
Saksa siseminister Thomas de Maizière esitles piirikontrolli kui „signaali Euroopale”, et põgenikega seotud koorem tuleb jagada solidaarselt üle Euroopa. Eestile ei ole põgenikega seotud koorma jagamises osalemine liiga kõrge hind Schengeni ala püsimise eest. Vähe sellest, et Schengeni viisaruumi lagunemine teeks aeganõudvamaks meie piiriületused. See ei pakuks kestvat lahendust ka põgenikeprobleemile, vaid üksnes suurendaks pingeid liikmesriikide vahel ja nõuaks piirikaitsesse rohkemate ressursside suunamist, kui oleks vaja koostööd tehes.