JUHTKIRI: Eestlased Soomes – jumal tänatud
Selliseid lauseid kuuleb nii päästjate, õpetajate kui ka arstide suust. On jäänud mulje, et tublide ja töökate eestlaste järjekord vookleb Tallinna reisisadama A-terminali uksest välja ning tagasi ei vaata enam keegi. Helsingist tagasi sõidavad Tallinki laevad justkui tühjalt.
Eestlased Soomes on kujunenud rahvuslikuks peavaluteemaks. Miks neile meie juures ei meeldi? Miks nad tagasi tulla ei taha? Tegelikult on selline muretsemine rumalus ja tasub mõelda hoopis vastupidisel suunal. Kui tuhanded eestlased Soome tööle ei käiks, elaksime ka meie – allesjäänud – kehvemini. Kaks päeva tagasi jutustas üks Soomes töötav eestlane selle sama ajalehe veergudel, kuidas ta saaks iga kuu Eestis käies osta uue televiisori või liisida tuttuue auto. Tegelikkuses see nii käibki, Soome eestlased tunnevad ennast kodumaal hästi ja tarbivad märkimisväärselt rohkem kui sõber kodukülast. Mis võiks mõjuda sisetarbimisele paremini kui mitukümmend tuhat ennast Eestis jõukana tundvat inimest? Teiseks, me võime vaid ette kujutada, kui tähtis roll on Soomes töötavatel sugulastel selles, et nende isad-emad või õed-vennad Eestis paremini ära elatud saaksid.
Kui tuhanded lihttöölised ei leiaks tööd Soomes, passiks suur osa neist kodus töötuna. See tooks kaasa praegusega risti vastupidise tulemuse: tarbimine ja kulutamine asenduks lisakoormusega Eesti sotsiaalabisüsteemile. Ning ei maksa ära unustada, et Soome ja Rootsi ei ole jõukad riigid ilmaasjata. Selle taga on iga inimese kõrgem tööpanus kui Eestis. Seega võib eeldada, et Soomes töötatud aastad annavad piisavalt kogemusi ja oskusi, et kodumaale naastes olla tööjõuturul konkurentsivõimelisem.