JUHTKIRI | Ei ole tervist ilma vaimse terviseta
Esmaspäevases lehes avaldasime suitsiidini jõudnud laste lood ning eilses lehes kirjutasime, et depressioon ja ärevushäired on koolilaste seas igapäevased, abivajajaid on palju, aga Eestis on koolipsühholoogide ja lastepsühhiaatrite puudus.
Vähemalt spetsialistide jaoks ei ole laste vaimse tervise probleemide lokkamine uudis. Juba 2002. aastal koostatud Eesti vaimse tervise poliitika alusdokumendis juhiti tähelepanu psüühikahäirete sagenemisele ja üha noorematel esinemisele. Prognoositi nende häirete suurt levikut, nenditi lastega tegelevate psühholoogide, sotsiaaltöötajate jne vähesust. 2008. aastal koostatud 2009.–2020. aasta rahvastiku tervise arengukavas seati üheks eesmärgiks: „Laste ja noorte suremus ning psüühika- ja käitumishäirete esmahaigestumus on vähenenud ning noored annavad oma tervisele järjest positiivsema hinnangu.”
Neist sihiseadmistest on möödunud 10–15 aastat. Kui probleemil oleks kohe sarvist haaratud, olnuks võimalik praeguseks suuresti lahendada isegi psühholoogide-psühhiaatrite nappuse probleem. Paraku ei ole laste vaimse tervise küsimus poliitiliste otsuste tegijate prioriteetide hulka jõudnud. Selle asemel oleksid Pärnu, Tartu ja Kohtla-Järve vast loodud laste vaimse tervise keskused äärepealt tegevuse lõpetanud, kui lõppes rahva tervise programm, kuhu Norra panustas ligi üheksa miljonit ja Eesti 1,5 miljonit eurot. Läbi häda leidis Eesti riik nende tegevuse jätkamiseks lõpuks siiski veidi raha. Tänavu rahastab keskusi haigekassa, kes uhkustab, et 2018. aasta eelarve fookus on laste vaimse tervise keskuste rahastamisel, milleks on kavandatud 1,2 miljonit eurot lisaraha.
Laste psühholoogilise abi tohutut defitsiiti arvestades ei ole 1,2 miljonit eurot piisav summa. Tõsi, kõike probleemiga seotut ei rahasta haigekassa (ega peagi). Asjasse puutuvad ühel või teisel moel paljud ametkonnad: sotsiaalministeerium, haridusministeerium, sotsiaalkindlustusamet jt. Ametkondade vahele „kukkumine” võib olla ebapiisava rahastuse üks põhjuseid. Tagajärg on igatahes see, et tihti saavad psüühiliste häiretega lapsed abi liiga vähe ja liiga hilja. Olukord peab muutuma.