Berliini müüri näitel võib öelda, et taraga on võimalik inimeste liikumist edukalt takistada. Neid, kel õnnestus külma sõja ajal elusalt üle Berliini müüri pääseda, oli väga vähe. Ka tara, mille Iisrael on ehitanud enda ja Palestiina alade vahele, on olnud efektiivne. Paremateks naabriteks pole tara neid kaht riiki muutnud, aga vähemasti on Iisraelis nüüd terroriakte palju vähem kui enne tara ehitamist.

Ent Iisraeli üle 400 km pikkune tara on palju võimsam ehitis kui näiteks praegu Ungari-Serbia piirile rajatav tara ja selle hoolduskulu on üle 200 miljoni euro aastas. Lühidalt: soovimatute sisserändajate massi peatada suutva tara rajamine on võimalik, kuid selle ehitamine ja töökorras hoidmine on väga kallis. Teatud juhtudel ja ulatuses on asjal võib olla mõtet, aga arvata, et tarad toovadki lahenduse, oleks enesepettus. On ju Euroopa ja Aafrika vahel väga võimas looduslik barjäär Vahemeri, aga isegi see ei suuda põgeniketulva peatada.
Põgenikehulki peatada suutva tara rajamine on võimalik, kuid selle pidamine on kallis.
Suuresti on tagajärgede, mitte põhjustega tegelemisele suunatud ka Saksamaa välisministri ja majandusministri kümme ettepanekut põgenikekriisi lahendamiseks (vt EPL 27.8). Alles kümnendas punktis jõuavad nad selleni, et vaja on „uusi poliitilisi ettevõtmisi, võitlemaks põgenikeprobleemi põhjustega Lähis-Ida ja Aafrika riikides”. Ühtlasi soovitavad nad eeldada, et Euroopa naabruses võib kriis kesta aastaid.

See on põhjendamatult leige suhtumine põgenikekriisi algpõhjustesse, milleks on kodusõda Süürias ja Liibüas. Süüria kodusõja peatamine võtaks Euroopalt põgenikesurvet väga palju vähemaks. Sealse sõja lõpetamise nimel peaksid suurriigid tegutsema praegu sama intensiivselt kui hiljuti Iraani tuumaleppe saavutamise nimel. Üksnes Islamiriigi-vastase koalitsiooni tugevdamisest Süüria stabiliseerimiseks kahjuks ei piisa, tuleb kuidagi leida lepitus (väga keeruline) või valida pool (ebameeldiv) ka Assadi režiimi ja selle oponentide vastasseisus.