Juhtkiri: ei ühtegi kerget päeva
Juba pühapäeval ootab värskelt ametisse astunud valitsust pikett, seega on saja kriitikavaba päeva küsimusele üsna kiirelt vastatud. Neid ei anta. Pigem võiks valitsuse hiljutist elu iseloomustada sõnadega, millega üks USA eriüksuslane pealkirjastas oma raamatu „Ei ühtegi kerget päeva”. Kriitikat jagub nii võõrastelt kui ka omadelt, rünnakuid tuleb inimestelt tänaval ja ettevõtjatelt, aga ka reformierakondlaste endi leerist. EKRE on oskuslikult võtnud enda kätte aktiivseima opositsioonijõu koha ja sõdib kütuse aktsiisitõusu vastu. Nemad ongi piketi tagantõhutajad, kes kutsuvad sinna ka raadioreklaamides.
Vaevalt eelseisev kütuse hinnatõus kellelegi meeldib, aga miks on sedapuhku selle vastuvõtt nii vaenulik? On ju olnud teisigi maksu- ja aktsiisitõuse, aga need pole pikette kaasa toonud.
Arvatavasti on nüüd väljapurtsatanud raev tingitud ebaaususest, millega kütuseaktsiis lagedale toodi. Valimisaegne „kõik läheb kohe väga heaks” on ahvikiirusel asendunud karmi reaalsusega – „vaadake, kusagilt peab see raha ju tulema”. Aga valimistel ei olnud erakonda, kes oleks lubanud „meie tõstame kütuseaktsiisi”. Jutt, et „vaadake, meil on ju programmis kirjas, et tarbimist ja raiskamist tuleb maksustada” on midagi muud. Kütus on see, mis meid tööle ja kooli sõidutab. Kui kütus on ametliku retoorika järgi raiskamine, tuleks riigikogulastel oma kuluhüvitistest esimesena loobuda.
Ärritab väidetavalt valestimõistetud soovitus endale säästlikumad autod osta, sest säästmise alustamiseks tuleks kõigepealt kõvasti kulutada. Vihastavad katsed väga valikuliste arvudega tõendada, et tänu muudele toetustele võidab keskmist palka saav inimene kütuseaktsiisi tõusust olenemata. 75% inimesi ei saa keskmist palka. Ja ettevõtjad tunnevad, kuidas majutusasutuste käibemaksu ja kütusehinna tõus nende elu taas pingelisemaks teeb. See siis pidi olema see uus majanduse mootor, või kuidas? Eesti on juba kaua olnud väga väikeste kasvunäitajate peal.
Võimalik, et ette on võetud liiga palju – tahaks tõsta tulumaksuvaba miinimumi, tahaks maksta lastetoetust, sooviks rahval hambaid parandada ja riigikaitset arendada. Et selle eest maksta, tuleb rakendada meetmeid, mida keegi ei taha. IRL-ist pärit rahandusminister juba möönis võimalust, et äkki võetakse aktsiisitõusuga tempo maha. Mõjub ehk pehmelt, aga äkki see polegi nii paha mõte? Ent sel juhul tuleks lahjendada ka koalitsioonilepingut.
