Alustame süütumast, aga see-eest täiesti üheselt mõistetavast. Nimelt kogus EKRE möödunud aastal ERR-i arvestuste järgi liikmemaksudest 1,2 eurot liikme kohta. Ainult IRL-ikad panustasid oma erakonda veelgi vähem, 0,96 eurot liikme kohta. Selle näitaja järgi on EKRE puhul tegemist riigi raha nooliva Helmete äriprojekti, mitte maailmavaatelise ühendusega.

Erakond, mis võitleb päriselt korruptsiooni vastu, ei saa olla varjatult jagatava katuseraha pooldaja ja õigustaja.

Sellele, et maailmavaade on EKRE juhtidele eelkõige kattevari, viitab ka möödunud aastal Keskerakonnaga tehtud 100 000 eurone sobing nn katuseraha küsimuses. Segastel asjaoludel, võib-olla presidendivalimiste aegu EKRE-lt saadud teenete eest, kasutas Keskerakond 100 000 eurot oma katuseraha, et rahastada EKRE meelisprojekte. Või kui uskuda Martin Helmet ja Kadri Simsonit, siis oli see tegelikult EKRE katuseraha, mis peideti Keskerakonna katuseraha sisse, sest IRL ja sotsid olid opositsioonierakondadele rohkema andmise vastu. Miks Vabaerakonnale samasugust suuremeelset pakkumist ei tehtud, Simson paraku selgitanud ei ole.

Selle asemel ajab Simson savisaarelikku udujuttu: „Katuseraha on aastaid olnud hea ja otsene viis, millega omavalitsusi toetada”. Tõesti? Hea ei ole see kunagi olnud ja kirjeldatud moodus ei ole mitte mingil moel ka otsene, vastupidi. Sama naeruväärne on Martin Helme õigustus, et tegemist oli hea lahendusega, sest „nõnda said omavalitsused koolide, eluliselt vajaliku inventari või hoonete jaoks raha”. Erakond, mis võitleb päriselt korruptsiooni vastu, ei saa olla varjatult jagatava katuseraha pooldaja ja eesmärk-pühendab-abinõu suhtumise praktiseerija.

Eesti Päevaleht ja Delfi on aastaid katusraha jagamise kommet kritiseerinud. Praegune lugu, kus raha tegelikku jagajat veel ka peidetakse, vajab topeltkriitikat sõltumata sellest, millised erakonnad afääri taga on.