Juba aastaid on Eestis räägitud vajadusest luua elatisrahafond, millest makstaks elatist lastele, kelle ema või isa hoiab elatise maksmisest kõrvale. Selliseid lapsi on Eestis hinnanguliselt ligi 15 000.
Eelmisel nädalal otsustas riigikogu sotsiaalkomisjon paraku mitte toetada Isamaa ja Res Publica Liidu algatatud seaduseelnõu, mis oleks sellise skeemi loomisele teed sillutanud. Võimukoalitsioon kartis, et riik ei pruugi elatise maksmiseks kulunud raha hiljem kätte saada.
Nüüd on justiitsministeeriumis valmimas uus seaduseelnõu, mis nime poolest oleks justkui sarnane, sisu poolest aga mitme kraadi võrra lahjem. Selle eelnõu järgi maksaks riik elatist kuni kolme kuu vältel, kui vanem on pöördunud elatisraha väljamõistmiseks kohtusse. Hiljem nõuaks riik elatisraha lahus elavalt vanemalt välja.
Paraku on see skeem tublisti nõrgem IRL-i kavandatust. See ei suuda lahendada põhiprobleemi: mis siis saab, kui kohus on läbi ja elatis välja mõistetud, aga lahus elav vanem ei vaevu ikkagi elatist maksma, töötades näiteks ümbrikupalga eest? Kas lapsi üksinda kasvatav ema või isa on sunnitud lõputult kohut käima?
Tõsi, ühest küljest võib valitsuse argumenti, et riik ei pruugi elatise maksmiseks kulunud raha hiljem kätte saada, mõista. Ent kui ka riik ei saa raha kätte, siis kuidas peaks seda suutma teha üksinda lapsi kasvatav ema?
Iibetõstmist jutlustavad poliitikud ei näi mõistvat, et just hirm ja ebakindlus on üheks madala iibe põhjuseks. Eestis lahutatakse enam kui pooled abieludest. Enamasti jäävad lapsed naise kasvatada, aga naise palk on tavaliselt väiksem kui mehe oma. Ning pole ime, et lapsi planeerides arvestavad naised seda, mitu last nad suudaks üksinda üles kasvatada.
Tõsi, valitsuse eelnõu on parem kui mitte midagi. Ning kui algus on tehtud ja esimesed kogemused omandatud, siis ehk saab asja ka edasi arendada, pannes elatisrahaskeemi toimima samamoodi nagu Soomes ja Rootsis.
