Juhtkiri: Emakeele kaitse ja ajastu maitse
Ka Tartu ülikooli eesti filoloogia õppejõudude hinnangud lähevad aina viletsamaks: õigekiri ei „longa” nüüd enam mitte üksnes kõigi muude erialade tudengite seas, vaid jätab soovida ka tulevaste eesti filoloogide puhul, tekitades kõheda tunde, et varsti pole enam isegi mitte neid, kes meid tulevikus korrale kutsuks. Pime keskaeg kestis neli sajandit, kui kaua siis nüüdsel tsivilisatsioonil läheb? Tegusõnad surevad, komad kuulutatakse mammutite ajastusse kuuluvaks ja suured algustähed kui kommunikatsiooni pidurdajad saadetakse metsa?
Arvata võib siiski, et vähesed keelepuristid ei suuda püsti panna arvestatavat masinapurustajate liikumist ja patuoinaks peetud arvutiajastu jätkab oma võidukäiku. Kuid mida siis teha, et ei realiseeruks hirmud, et sirgub noorsugu, kellel on ülearenenud hiiresõrm ja emotikonidest ülekülvatud kirjakeel, mis mingil ootamatul hetkel sukeldub üleni kantseliiti?
Hinnangute jagamisel peame olema realistid. Uus põlvkond ei peagi kasutama väljendeid „püksid sõeluvad püüli”. Igas keeles vahetub aja jooksul sõnu ja väljendeid – need sünnivad ja surevad.
Kuid noored võiksid neid teada. Juba selle pärast, et mitte vinguda, et inglise või vene või mis tahes keel on nii rikas, aga eesti keeles seda või teist mõtet tabavalt väljendada ei saagi. Saab küll, tuleb vaid keelt tunda. Ja neid väljendeid võiks teada, et mõista eelnevate põlvkondade kirjandust. Kuid veel tähtsam on võime tekitada elementaarset keeletaju, arusaama, mida tähenda selge, lihtne, mõistetav ja nauditav keelekasutus. Ja seda saab vaid lugedes, kirjutades ja kirjutatut üle kontrollides.
Jah, arvutiajastu on saabunud ja levitab laiska suhtumist keelde. Komad jäävad vahelt ära, kokku-lahkukirjutamised muutuvad kiirustamise tõttu suvaliseks. Kuid seda tugevam peab olema õpe.
Tartu ülikooli tudengite kohta võib öelda vaid üht: ülikool ise valib endale tudengid ja nendel tingimustel, nagu ta oluliseks peab. Ja õpetab neid siis hiljem oma parema äranägemise järgi. Rohkem lugemist, rohkem kirjatöid, rohkem kontrolli. Inimesed on võimelised aru saama, et igapäeva- ja arvutikeel on üks asi, korrektne kirjakeel aga ikka midagi muud, midagi palju rikkamat. Suurem korrektsus ka arvutikeeles mõjub praegu juba isegi peenelt.
