Paraku on asjaolu, et EMO-sse pöörduvad inimesed, kelle seisund pole raske, erakorraline või eluohtlik, üks osa laiemast probleemist, mille teised märksõnad on näiteks liiga pikad järjekorrad pere- ja eriarsti vastuvõtule ning operatsioonile, haigekassa eelarve jätkusuutlikkus ja kiirabi põhjendamatud väljasõidud.

Kogu Eesti tervishoiusüsteem vajab algosakesteks lahtivõtmist ja uuesti kokkupanemist. Lahenduse kese peitub esmatasandi arstiabi paremas kättesaadavuses ja korraldamises. Selles kontekstis väärib tunnustust mõte koondada perearstid suurematesse tervisekeskustesse, kus on kergem korraldada tööd nii, et valves ollakse ka õhtuti ja nädalavahetustel ning inimestel oleks alternatiiv, kuhu EMO asemel pöörduda.

Kõige tähtsam on, et rangemat EMO vastuvõtukorda ei käivitataks enne, kui ülejäänud süsteem on selleks valmis.

Tõsi, sellised muudatused tulevad alati koos hinnalipikuga, kuid vale oleks süsteem igavesti kiiva jääta. Abi tuleb inimestele anda ikka seal, kus on selleks õige koht.

Lahenduse oluline osa on parandada inimeste teadlikkust, nagu ütles üleeilses Eesti Päevalehes kiirabiõde Jelena Koel. See aitaks vähendada peale kiirabi ka EMO koormust. Näiteks saaks inimesi õpetada eristama eluohtlikku vigastust mitteeluohtlikust, ennast kergemate hädade korral ise aitama ja otsustama, millal on õige kutsuda kiirabi või pöörduda EMO-sse. Kindlasti võiks sellist tarkust jagada koolis, kuid tööd tuleb teha ka laiema avalikkusega. Näiteks tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski plaan muuta perearsti infoliin täielikult tasuta teenuseks on väike samm selle poole.

Kõige tähtsam on aga, et rangemat EMO vastuvõtukorda ei käivitataks enne, kui ülejäänud süsteem on selleks valmis. Näiteks oleks absurdne, kui tulemusena suureneks hoopis kiirabi koormus. Kõige mustem stsenaarium on aga see, kui mõni inimene jääb muudatuse tõttu üldse abita. Seda tuleb iga hinna eest vältida.