Juhtkiri: Eripalgelised venelased
Selles on oma annus tõtt. Selge see, et riigikeele oskus annab võimaluse Eesti elus täielikumalt osaleda ja parandab inimese seisundit tööturul.
Kuid see ei sisalda kogu tõtt. Hiljuti Praxise, Emori ja Tartu ülikooli koostöös valminud integratsioonimonitooringu tulemused osutavad, et kus-keel-seal-meel-põhimõte ei tarvitse sugugi alati kehtida. Venekeelne elanikkond jaguneb selle seire tulemuste põhjal oma lõimituselt ja meelsuselt laiemalt viide rühmitusse. Nende seas on kaks rühmitust, mis sellise keele ja meele mudeli segi ajavad. On inimesi, kes valdavad eesti keelt vähe, ent on sellest hoolimata Eesti patrioodid, ja teisalt neid, kes oskavad eesti keelt küllaltki hästi, kuid ei samasta end Eestiga ja suhtuvad siin toimuvasse vägagi kriitiliselt. Oluline moment on ka see, et Eestiga integreerumine pole kaugeltki paratamatu ja vääramatu protsess – ei ole nii, et mida noorem, seda lõimunum ja eestimeelsem.
Mis on sellise uuringu sõnum? Kindlasti see, et eesti keele õppe kõrval on samavõrd oluline kodanikuõpetus – ja mitte ainult kooli õppeaine mõttes. Tähtis on, et Eesti riik oma tegevusega õpetaks kodanikuks olemist ja Eesti riigis osalemist, Eesti alusväärtusi. Ja et ta suudaks leida kontakti ka üsna haritud ja noorte inimestga, kes küll oskavad eesti keelt, kuid kellest pole saanud Eestit hindavaid inimesi. Ilmselt tähendab see ka aktiivset ja positiivset kohalolekut Ida-Virumaal – paigas, mis kipub ülejäänud Eestil ununema. Ja veel – lõimumispoliitika pole konjak, mis ajas iseenesest paraneb ja eesti meelt üha tugevdab. Noored pealekasvavad Eesti venelased ei muutu automaatselt Eesti patriootideks, nad tuleb Eestile võita.
Eesti ärimaailmas on venelastel tugev positsioon, poliitikas ja avalikus halduses ehk riigisektoris aga üsna kõrvaline. Kuidas jõuda selleni, et venelased tunneksid, et see Eesti riik on nende oma? Võib-olla siis, kui neilgi oleks ligipääs võimule. Kui nad näeksid, et nendelgi on võimalik saada Eesti Vabariigis näiteks ministriks või kantsleriks. Kui nad näeksid selgemalt, et see on nende riik. See eeldab kahepoolset lähenemist. Esiteks et venelaste edutamine muutuks eestlaste tüüritud riigisektori jaoks oluliseks ja teiseks et venelasest minister ei hakkaks esimeses intervjuus rääkima, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu.
