JUHTKIRI | Eriplaneeringu lõpetamine oleks vale

Eelseisval neljapäeval peaks valitsus võtma seisukoha tselluloositehase eriplaneeringu küsimuses: kas lõpetada, nagu nõuab Tartu linn, või mitte lõpetada. Pärast seda, kui Tallinna halduskohus möödunud nädalal otsustas, et eriplaneeringu algatamine ja koostamine ei riku Tartu linna õigusi, on valitsusel seda poliitiliselt rasket otsust lihtsam teha.

Teatavasti lükkas kohus kaebuse tagasi põhjendusega, et praegu „ei ole võimalik väita, et riigi eriplaneeringu algatamine viiks vältimatult Tartu linna õiguste rikkumiseni”. Kohus märkis, et planeeringu algatamine ei too tingimata kaasa tehase ehitamist. Samuti seda, et otsuse, kas Tartu- või Viljandimaale on keskkonnakaitse kaalutlustest lähtudes võimalik tehast ehitada, saab langetada, kui vastavad uuringud on tehtud.

Eriplaneeringu jätkamine saab lõppeda ainult hästi või veel paremini: tehase ehitamata jätmisega või tehasega, mis keskkonna seisundit ei halvenda.

Tsiteerimist väärib ka lõik Tallinna ringkonnakohtu mullusest otsusest MTÜ Eesti Metsa Abiks algatatud vaidlustuse asjas: „Kohtule ei nähtu, et tehasele asukoha valimisel riigi eriplaneeringu menetluses oleks keskkonnakaitseliste küsimustega arvestatud vähemal määral kui maakonna-, üld- või kohaliku omavalitsuse planeeringu menetluses.”

Tuletame Tartu linnapeale Urmas Klaasile, Tartu apellile ja teistele tehase vastastele meelde, et linna enda tehtud küsitlused on näidanud, et tartlased ei ole rahul erialase ja meelepärase töö saamise võimalustega ning kipuvad seetõttu võõrsile. Tartust kaugemal on sellega olukord veelgi halvem. Poliitikud, keda päriselt huvitab Eesti elanike elujärje paranemine, ei tohiks tehasevastasusele hoogu juurde anda, vaid peaksid püüdlema võimalikult informeeritud otsuse poole. Kõigile lõunaeestlastele ei jätku töökohti avalikus sektoris, mille najal Tartu praegu õitseb, või ei sobi need neile. Ammugi pole kõigil suurt Brüsseli sissetulekut nagu Andrus Ansipil, kes ei soovi tehast, sest äkki satub ta lapselapse sünnipäev just neile kahele tunnile aastas, kui tehasest tuleb haisu.

Kainelt võttes saab eriplaneeringu jätkamine piirkonnale lõppeda ainult hästi või veel paremini. Hea lõpp on see, kui ilmneb, et tehast ei ole võimalik ehitada, sest keskkond ei kannata seda välja. Veelgi parem, aga vähem tõenäoline lõpp oleks see, kui ilmneb, et mingisse kohta Emajõe lähistel ja mingeid tehnoloogiaid kasutades on võimalik ehitada tehas, mis looduskeskkonna seisundit ei halvenda.