Juhtkiri: ERR olgu puhas kui prillikivi
Kahjuks ei saa nii öelda. Kitsalt ERR-i sporditoimetus on küll korralikku tööd teinud – asutuses endas oma prioriteete nii hästi müünud, et ERR-i juhtkond ei märkagi, et astub libedal jääl. Peaaegu miljoni euro suurune rahasüst Eesti jalgpalli liidult, et ERR saaks osta 2020. aasta Euroopa meistrivõistluste ülekandeõigused?! Jalgpalli liit võib olla kuitahes õilis organisatsioon, aga summa on nii suur, et tekitab küsimuse, kas ERR jääb oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatuks, nagu nõuab seadus. ERR peaks olema meie sõltumatu meedia lipulaev, puhas kui prillikivi (ja mitte Savisaare kombel).
Rahvusringhäälingu seadus küll lubab ERR-il vastu võtta toetusi, kui „see kaasneb rahvusvahelise suursündmuse ülekandeõigusega, mis omandatakse Euroopa ringhäälinguliidu vahendusel, või see kaasneb avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuva kultuuri või spordi suursündmuse ülekandeõigusega”. Kuid kas selle seaduse vastuvõtmise ajal 2007. aastal osati ette kujutada, et kunagi liiguvad selle akna kaudu niivõrd suured kingitused või „kingitused”? ERR-i tänavuse aasta väljaminekuteks on plaanitud 37 miljonit eurot. Jalgpalli liidu toetus - mitme aasta jooksul ligi miljon - ei pruugigi tunduda üüratult suurena, aga ideoloogiliselt ja moraalselt on see raha mäkimisväärne.
Täiesti arusaamatu on aga see, miks säärast „pisiküsimust” ei arutatud ERR-i nõukogus. Paljud nõukogu liikmed lugesid ERR-i ja Eesti jalgpalli liidu tehingust ajakirjandusest, kuigi oleks elementaarne, et enne nii suure ja erakordse lepingu sõlmimist küsitakse nõukogu seisukohta.
Aga mida oleks ERR siis pidanud tegema, kui endal kõigi jalgpalli ülekannete õiguste ostmiseks raha ei jätku? Need õigused ostmata jätma. 2020. aasta EM ei oleks ka siis Eesti telekanalites näitamata jäänud, sest ülekandeõiguste ostmisest olid huvitatud teisedki Eesti meediakontsernid.
