Eesti moodi vaesus pole tõesti samasugune, mis jõukamates Põhjamaades. Aga ta pole ka sama, mis kunagi samasse liitu kuulunud naabrite juures. Mõelgem Ukrainale, kus pensionärid said juba enne praegust kriisi sada eurot kuus (ja sellest pool võis kuluda gaasile).

Ometi tuleb endale karme küsimusi esitada – kasvõi sellepärast, et tulevikuperspektiivi puudumine mõjub masendavamaltki kui hetkeline vaesus. Balkani riikidest, kus lähitulevikus realistlikku europerspektiivi pole, lahkuvad eriti nooremad palju massilisemalt, kui lahkutakse Eestist. Sama näeme ka sotsiaalselt turvalise, ent poliitiliselt repressiivse Valgevene puhul.
Meie suuremaid eeliseid on kriitika võimalikkus. Kuulakem siis seda!

Eesti pluss on olnud naabritega võrreldes suhteliselt vähene korruptsioon, mis tagab inimestele usu, et ausad mängureeglid valdavalt toimivad. Tegelikult oleme jõukad. Mitte üheski Nõukogude Liitu kuulunud riigis pole nii suurt keskmist sissetulekut kui meil. Demokraatiaga on meil lood pigem hästi, meediavabadusega samuti. Saatusekaaslasi vaadates ongi vahest kõige suurem eelis see, et on võimalik kritiseerida.

Kriitikat tuleks poliitika kujundajatel ka kuulata. Eesti üheks suuremaks probleemiks kujuneb sissetulekute lõhe süvenemine. OECD hiljutine uuring „Miks vähem ebavõrdsust toob kasu meile kõigile” paigutab Eesti Euroopa ebavõrdsemate riikide seas kolmandale kohale. Uuringu järgi võinuksid kõik ühenduse maad saada 20 aasta perspektiivis 5% võrra rikkamaks ainuüksi sellega, kui tulusid ühtlasemalt jaotataks. Mida rohkem ebavõrdsust, seda suurem kaotus.

See on mõttekoht. Rahvuslõhe, sallimatus (milles me oleme OECD esimene ja mis tuleneb kaudselt kadedusest) – kõik selline mõjutab peaaegu automaatselt tulevikku. ÜRO arenguprogramm täheldas ligi 20 aastat eri riikide edenemist vaadates selget seost: ainuüksi SKT tõusust ei piisa. Kõige rohkem edenesid inimarengu indeksis need, kes ajasid ka kõige radikaalsemat sotsiaalpoliitikat. Võrdsus loeb, ehkki naabrist paremaks pürgida ei tee paha.