Juhtkiri: et maa poleks ainult matkamiseks, vaid seal oleks ka tööd
Tänavu oli piiri „kustutamine” jõukohane ka pühapäevamatkajatele, aga kas on ka 10–20 aasta pärast? Kui palju on selleks ajaks lihtsamini läbitavaid radu alles jäänud, kui rahvast, kes need sisse tallaks ja kelle jaoks neid hooldada, jääb maal järjest vähemaks?
Idee järgi peaks Tallinna-välist elu edendama praegu täies hoos olev haldusreform, mille käigus peaksid tekkima „võimekad omavalitsused, kes suudavad kohalikku elu terviklikult arendada, et inimestel oleks hea elada”. 15. oktoobril peavad kohalikud valimised toimuma juba uute omavalitsuste piirides ja valitsus on otsustanud 2018. aasta 1. jaanuarist maavalitsuste tegevuse lõpetada. Väga hea, et asjad liiguvad, aga halb on see, et samal ajal algama pidanud mitme tuhande riigisektori töökoha Tallinnast väljaviimisest ei taha asja saada.
Formaalselt on see plaan praegugi jõus, aga sisuliselt on põhjust karta, et seda ideed tabab sama saatus, mis sisekaitseakadeemia Narva kolimist: mägi sünnitab hiire. Kõigi ministeeriumite ja riigifirmade ametnikud töötavad osa töökohtade Tallinnast väljaviimise nõudele vastu. Osa nende vastuväiteid on põhjendatud, aga samal ajal on selge, et haldusreformi ja maavalitsuste kaotamise käigus töö kaotavatele inimestele tuleks luua töökohti nende kodukohta – ja juba järgmiseks aastaks. Muidu on paljud neist sunnitud tööotsinguil Tallinna kolima, muutes haldus- ja riigireformi hoopis äraspidiseks ettevõtmiseks.
Tallinnas pesitsevate riigiasutuste kolimisele on ka alternatiiv: jagada osa funktsioone ja raha keskvalitsuselt omavalitsuste kasuks ringi. Mitte kolida, vaid koondada. Lasta palju rohkem asju omavalitsustes otsustada ja teha. Kuna 2018. aasta riigieelarve tegemine on alles algusjärgus, jõuaks selle muutuse veel teha, kui valitsus söandab kolimisprojekti ausalt nurjunuks tunnistada.
