Juhtkiri: Euroopa kindluse miraaž

Euroopas on riike, mis maitsevad oma populaarsuse negatiivsemaid kõrvalnähte. Saksamaa „pehme jõud” on kaasa toonud selle, et ebaproportsionaalne osa Euroopasse jõudnud pagulasi soovivad minna just sinna.

Saksamaa valitsusasutuste hinnangul on võimalik, et lõpuks saabub riiki iga tuhande elaniku kohta üks pagulane. Iseäranis Saksamaa idaosas on see märgatavalt võimendanud sisserändajate vastast meelestatust. Kuid probleem on tõesti pakiline. Mida Euroopasse saabuvate inimhulkadega teha?

Kas sisserändajate tulva tõttu tekkiv hirm ja kuhjuv koorem paneb Euroopa lõimumise aluseks olnud uskumused kõikuma? Kas jääbki kehtima rahvusvaheline kohustus, et põhjendatult asüüli taotlevale inimesele tuleb seda anda? Õhus viirastub nn Euroopa kindluse miraaž.

Eestis on pagulastemaatika muist seltskondi ärritanud, ehkki siia tahavad tulla väga vähesed. Näiteks Eesti kõrval paiknev Rootsi on risti vastupidises olukorras. Rootsi on koos Saksamaaga üks populaarsemaid taotluste sihtmaid. Nii Saksamaa kui ka Rootsi on väga võimekad riigid, aga kusagil on ka nende võimete piir.

Vaja on märksa suuremat pingutust, et osutada abi kriisipiirkondade läheduses.

Suure pagulaste hulgaga peavad tegelema ka Euroopa piirialad, kuhu saabuvad Lähis-Ida ja Aafrika eri eesmärkidega sisserändajad – nii majandusmigrandid kui ka sõjapõgenikud. Näiteks Makedoonia peab üritama leevendada Kreekast lähtuvat pagulaslainet. Nii jätkates on Schengeni piirideta Euroopa, üks eurolõimingu suuremaid saavutusi, varsti suure küsimärgi all. Praegu võidakse piirikontrolli rakendada ajutiselt, aga ajapikku tekib küsimus, kas see ei võiks alaliseks muutuda. Küsimusi on palju, aga vastuseid paraku veel vähe.

Iroonilisel kombel paistab, et menukamatel sihtriikidel tasuks Aafrikas ja Lähis-Idas teha enda riikide antipropagandat selgitamaks, et ihaldatud maal pole tegelikult pudrumäed ja piimajõed. Kolmanda Maailma inimeste ettekujutused lääneriikide elust võivad sageli ilustatud olla. Ühtlasi paistab, et migratsioonilaine märksa varem peatamiseks – enne Euroopa Liidu rannikuni jõudmist – on vaja palju suuremat pingutust kriisipiirkondade läheduses. See pole odav lahendus, sest tähendab paljude virelejate eest hoolitsemist, kuid arvatavasti siiski odavaim. Migratsiooni peatamine tähendab senisest märksa rohkem abi Liibanoni ja Türgi põgenikelaagritele, peavarju ja koolitusvõimalusi nii seal kui ka Aafrikas.