JUHTKIRI: Euroopa, meie ja surnud lambad

Üht seltskonnameedia lemmikpaari, poliitik Kristiina Ojulandi ja ettevõtja Raimo Kägu, on tabanud järjekordne ebaõnn.

Seekord ei vedanud alt poliitilised oponendid ega moraalitud äripartnerid, vaid hoopis lambad. Terve hulk rahvale pressifotodelt tuttavaid loomi otsustas talvitumise käigus ära surra ja sedaviisi nurjata korraga nii pererahva PR- kui ka äriplaanid. Inimkultuuris on lambaid küll läbi aegade rumaluse võrdkujuna kasutatud, kuid kättemaksuks on võimelised nemadki.

Loomakaitseseaduses on hulk paragrahve, millest leiab võimalikke seletusi sellele, miks Koipsi väikesaarelt ridamisi lambakorjuseid on leitud. §4 (1) ütleb selgelt, et “looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu /---/ looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine”, välja arvatud ravimine ja hädaolukord. Kuna ravimist ega hädaolukorda looma-

omanikud lammaste surma põhjuseks ei nimeta, jääbki üle ainult variant “looma suhtes lubamatu tegu”.

Öeldakse, et selle järgi, kuidas inimene suhtub oma (kodu)loomadesse, saab hinnata ka tema suhtumist kaasinimestesse. Ojulandi-Kägu lambasaaga on ses suhtes väga kõnekas ja kui mitte enamat, siis vähemasti sõnade ja tegude täielikku lahkuminekut kinnitab lammaste hukkumine küll. Ja sellest on asjakohane teha selgeid järeldusi nii Eesti poliitilistes kui ka äriringkondades. Kui vaja, peavad asjakohase menetluse läbi viima ka õiguskaitseorganid.

Loomade mitte-euroopalik kohtlemine Eestis on juba ammu äratanud ka välismaist tähelepanu. Soome loomakaitsjad on kaebustega loomade kohtlemise üle Eestis jõudnud ka Euroopa Parlamenti. Kui lihtinimese loomad ebaõiglaselt surevad, on see lihtsalt jube lugu. Aga kuidas seletab oma lugu riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees näiteks mõnele veendunud loomakaitsjast Saksa või Prantsuse kolleegile? Sest siin ei ole tegu enam pelgalt loomakaitsega, vaid kogu Eesti maine, edu või läbikukkumisega.