Juhtkiri: Euroopa peab islamiga tegelema

Nice’i terroristi sidemete sügavust ISIS-e või muude islamistlike organisatsioonidega Prantsuse luureteenistused alles uurivad. Parem oleks, kui peale vaimsete seoste ilmneb ka otseseid kontakte ja tuge ning materiaalseid seoseid, sest siis säilib lootus, et tubli töö korral suudavad Euroopa julgeolekuasutused džihadismiprobleemi ohjeldada. Kui aga Mohamed Lahouaiej-Bouhlel tegi kõik üksi ja iseseisvalt, tähendab see, et terroriakti kavandavale islamistile jälile saada on veelgi raskem, kui heinakuhjast nõela leida.

Selles, et Lahouaiej-Bouhlel sai inspiratsiooni just islamiäärmuslaste propagandast ja avalikest nõuannetest, pole põhjust kahelda. Liiga hästi vastas tema korraldatud tapatalgute stsenaarium näpunäidetele, mida islamiäärmuslikus meedias on juba ammu jagatud. See, et mehe elus näisid puuduvad kokkupuuted islamiga, rääkimata selle järgmisest, tähendab vähe. Tuleb ju ikka ette, et kurjategija, muidu halba teinud või ummikusse jooksnud inimene pöördub jumala poole ja muutub selle tulemusel üsna põhjalikult. Islami juurtega inimesel – ja seda Lahouaiej-Bouhlel oma Tuneesia päritolu tõttu loomulikult oli – on tänapäeval paraku lihtne äärmusislamistide konksu otsa sattuda, mis võib panna hullumeelsusena paistvaid tegusid tegema.

Võib ju vaielda, kui „õige” või „vale” ISIS-e propageeritav islam on. Fakt on igal juhul see, et praegu on just sellel islami tõlgendusel maailmas suur mõjuvõim. Tõsiasi on ka see, et Euroopa rahumeelsed või mõõdukad islamiusulised on teistsuguse tõe kuulutamisel suhteliselt leiged. Pigem hoiavad nad madalat profiili. Paljude islamiuurijate arvates on nad äärmuslaste ideoloogilise konksu otsas, sest islami taustaga isik saab küsimusele, kas prohvet Muhamed väärib järgimist, vastata ainult jaatavalt.

Lääne katsed islamikogukondasid kodustada on seisnenud järeleandlikkuses. See ei ole loodetud tulemusi andnud.

Lääne senised katsed kasvavaid islamikogukondasid kodustada on suuresti seisnenud järeleandlikkuses – eeldades, et kui meie austame nende tavasid, siis austavad nemad ka meie tavasid. See ei ole loodetud tulemusi andnud, arvestatavat osa muslimeid köidab ikka džihaadi ideoloogia. Islami moderniseerijate tõlgendused seevastu ei taha eriti juurduda ja rändekriisi käigus tuleb n-ö lihtsa islami keskkonnas üles kasvanud inimesi Euroopasse muudkui juurde.

Esimese maailmasõja ajal käisid Saksa keisririigi luurajad Osmani impeeriumi mullasid keelitamas, et nood Antandi riikide alamate vastu džihaadi välja kuulutaksid. See ei aidanud küll Saksamaal sõda võita, aga idee praeguse džihaadiprobleemi lahendamiseks võib siin läänele peituda – otsida islamiusuliste mõjutamiseks sobivaid hoobasid, mitte eeldada, et nad tahavad lääne väärtusi väga omaks võtta.