Muidugi pole lapsevanemate panuse ja osaluse suurendamine iseenesest halb, see on osaluse vorm ning ega kõiki unelmaid saagi linna ja riigi rahakott täita. Aga suundumus on selline, et järjest rohkem tekib tegevusi, mille eest küsitakse lisaraha, ehkki põhi- ja gümnaasiumiharidus peaks olema justkui tasuta. Ja need summad ulatuvad mõnel pool aastas sadade eurodeni ühe lapsevanema kohta.

Raha korjatakse sageli kooli juurde rajatud sihtasutuste kaudu. Küll ostavad lapsevanemad kooli arvutiklassi jaoks uued arvutid, küll maksavad fassaadikrohvi kinni, seejärel rahastavad mõnd kooliüritust ja lõpuks inglise keele süvaõpet. Portsuke eurosid siit, törtsuke sealt, kuni ongi „salaamitaktikaga” jupikaupa viilutades summa sadu eurosid. Lisame sinna juurde veel töövihikute jaoks minevad summad. Ja mis siis seda tasuta haridust lõpuks tasulisest eristab?

Muidugi soovivad vanemad tagada lastele parimat haridust ning kõige etemaid õpitingimusi nüüd ja mitte kunagi kauges tulevikus ning avavad ka rahakotte. Kuid tegelikult tekitab asjaolu, et kodanikud riigi rahalisi lünki täidavad, avalikus võimus tunnet, et nii see peabki käima ning haridus ongi odavam, kui ta tegelikult on – ja vanemad maksavad vahe kinni. Ning et kui linnal või riigil raha et jätku, siis küllap vanemad selles suplevad. Tegelikult ei pea see üldsegi nii olema. Õigupoolest tekib küsimus: aga mis on siis avaliku võimu ülesanne? Mida tähendab sel juhul seadusesse kirjutatud põhimõte, et kooli pidaja on üldjuhul kohalik omavalitsus? Kas mitte tema ülesanne pole sel juhul tagada, et keeleõpe oleks piisavalt sügav, arvutid küllalt kiired ja krohv seisaks kindlalt koolimaja seinas? Kas me ei pidanud seda kõike saama makse makstes? Lisamaksmiste puhul koorib avalik võim ju sisuliselt kodanikke kahekordselt – võtab vastu maksud, aga siis selgub, et tegelikult on ikkagi vaja veel maksta. Kas maksuraha on sel juhul kulutatud mõistlikult?