Kui autod paiskavad õhku liiga palju heitgaase, siis on sel enamasti kaks põhjust: nad on ebaproportsionaalselt võimsad (maasturid linnasõitudeks) või liiga vanad. Eesti autopargi keskmine vanus ongi pärast registri eelmisel aastal korrastamist 12 aastat EL-i keskmise ligi kaheksa vastu. Uute sõidukite puhul mängib pearolli aga lisaks „minul on suurem” mentaliteedile ka paratamatus.

Saastamise soosimine on lubanud vaadata mugavalt mööda ühistranspordi arendamisest.

Kui häbiväärse olukorra süüdlasi otsida, võib näidata näpuga kõikidele valitsustele, kes on lasknud autodel isevooluteed vohada. Neidki võib mõista: veel 2001. aastal oli autosid inimese kohta poolteist korda vähem. Tühiku täitmiseks võis mööndusi teha ja eks pakkunud see ka iseeneslikku lahendust küsimusele, kuidas katta pahtliga Eesti transpordikorralduse puudujäägid.

Tänaseks piirabki väljaspool paari suurt asulat ühistranspordi nigel seis elukvaliteeti liiga palju, et soovitada inimestel autot mitte kasutada. Neissamades piirkondades ei jäta sissetulek kuigi palju võimalusi kliimamuutustele mõeldes säästlikuma auto eest rohkem „sajalisi luhvtitada”. Pealegi on Eestis sageli pere peale pigem üks suur kui mitu väikest sõidukit.

Siiski tuleks seda trendi murda. Kütuseaktsiisi tõus võib olla samm õiges suunas, kui seda suudetakse teha ühistransporti arendades ning majanduse üldist tasakaalu liialt rikkumata. Peaminister Taavi Rõivase väljendatud mõte, et ostetagu säästvam auto, pole iseenesest vale – nii nagu oli õigus ka Marie Antoinette’il, et kook on leivast magusam. Aga see on küll koht, kus kogu valitsussektor saab väga suurt eeskuju näidata, eesotsas peaministri endaga. (Ametiauto Audi A8, keskmine emissioon olenevalt mudelist u 190 g/km, kategooria: liiga võimas.)